Saame tuttavaks - elu on lill (K. 25.04)

Teine päev

Ärkasime hommikul kell 7.00 kauni päikesepaistega. Tegime hommikused ettevalmistused ja suundusime hotelli all asuvasse söögikohta, kus saime nautida lihtsat, kuid maitsvat hommikusööki.

Saime valida hommikul valmistatud saiale peale vajalikku, nendeks olid: juust, sink või itaaliapärane salaami. Magusaks oli sai nutellaga. Kõigele saime kõrvale valida kohvi, tee, kakao ja sidrunimaitselise vee vahel. Kui isu sai kinnitatud, suundusime tagasi tubadesse. Tegime korda voodid ja 8.30 ootas meid Krk'i kooli 2 õpilast Valerija ja Blanka, tüdrukud olid kohe seltsivad.

Alustasime nende juhtimisel teed kooli poole, tegime seda küll veidikese ringiga, et näha väikest „sneek peeki“ Krk'i linnast. Kooli jõudes võeti meid vastu väga soojalt ja tervitati südamliku, projektikaaslaste poolt korraldatatud kontserdiga.

Meile esitati mitu klaveri ja kahe kitarriga saadetud laulu. Märkasime, et sellega oli tõsiselt vaeva nähtud. Edasi suundusime kooli esimesel korrusel asuvasse klassi, kus tutvusime meid võõrustavad klassiga.
Siim alustas meie riigi tutvustamisega, tema esitlus oli üles ehitatud väga humoorikalt.

Vaatasime Joosep Agu filmitud ning Kaileeni, Merilyni, Elina ja Liisa meisterdatud videoklippi, mis tutvustas meie kooli. Andsime teatepulga edasi meie horvaatidest sõpradele, kes rääkisid lähemalt nende riigist.

Saime juua ja süüa meile eraldatud laual limonaadide ja vahvlite näol. Meile anti kauaoodatud wifi parool ning hakkasime mängima Horvaatia kohta koostatud kahooti. Auhinnaks esimesele kohale oli kommikarp, võitjateks osutusid Siim ja Raigo.

Mõtlesime, et kooli tuletõrje alarm hakkas tööle, kuid see heli oli hoopis kooli vahetunni kell. Pärast ehmatust pidime tõusma püsti ning ennast tutvustama, ja saime ühtlasi teada enda klassi ja horvaatide huvide kohta.

Hiljem suundusime õue, kus meile viidi läbi nö „ice breaking“ (jäälõhkumis) ja "team-building" (meeskonna) mängud. Saime lähemalt tutvuda meie võõrustajatega.

Pärast mänge läksime päikese käest varju, kus asuvas kioskis valmistati meile itaaliapärane seenepitsa. Seda mugides kuulasime horvaatide poolt lastud laule, saime nendega veelgi rohkem sõpradeks. Kui märkasime, et meil on võõrustajadega sama muusikamaitse, siis lasid nemad meid pulti ja tegime neile vastupidist.

Pärast lõunapausi tegime klassi korda ja hakkasime alustama rännakut vanalinna, kus meile tutuvustati igivana, Vana-Rooma aegset katedraali ning Frankopanski Kastelit, meie sõbrad rääkisid selle ajaloost. 

Nägime Krk-i peatänavaid, nende ristumisi. Silmasime eemal jäätisekohvikut, kuhu läksimegi jäätist  ostma. Liikusime edasi kõrval asuvasse parki, kus nautisime meelepäraselt valitud jäätist. Horvaadid rääkisid meile Krk'i parimatest kohvikutest. Leppisime nendega kokku, et saame õhtul kokku ning jagame muljeid. Pärast seda oli meil kuni 19:30 vaba aega, kus käisime väiksema grupiga ujumas.

Päevaülevaate kirjutasid Sanna ja Liisa

"Move2Learn, Learn2Move" - 11.klass võidureisil Horvaatias (T, 24.04)

24. märts, 2018

Esimene reisipäev

Ongi käes, sõit Horvaatiasse. Reis, mida me oleme pikisilmi oodanud juba septembri lõpust alates sellest ajast, kui kuulsime, et olime võitnud Move2Learn, Learn2Move konkursil. Auhinnaks olid reisipiletid projektipartneri, Krk saarel asuva kooli juurde.

Reis algas hommikul kell kolm Kolgast, buss suundus sealt Kuusalu poole ning korjas peale üksjagu õpilasi, kel kõigil silmad säramas, vaatamata varastele hommikutundidele. Läbi varahommikuse uduloori sõitsime vaikse jutuvadina saatel Tallinna lennujaama, kust algas meie reis.

Esimese lennuga sõitsime Frankfurti, kus me pidime ümber istuma järgmisele lennule Horvaatiasse, Zagrebisse. Lennusõidud möödusid probleemideta. 

Zagrebisse jõudes olid kõigi kõhud tühjad ning läksime kohvikusse La Štruk sööma. Meile serveeriti seal selle Horvaatia piirkonna rahvustoitu, mis meenutas lasanje lehtede ja kodujuustu vormi. 

Sealt edasi läksid meie klassi teed lahku. Esimene grupp läks 15.30 bussi peale ja teine grupp alles 17.30. Sõit Zagrebist Krk’i kestis neli tundi, selle sisse mahtus kaks vahepeatust, kus sai tualetis käia ning jalga sirutada.

Ühes vahepeatuses, Rijekas, said õpilased proovida kohalikku pitsat, mis oli mitmete sõnul parim pitsa, mida söödud on. Pitsasid mugides,sõitsime läbi mägede ja hingematvalt kauni maastiku vahel oma lõpp-punkti Krk linnakesse, kus ootas meid ees vastuvõtva kooli õpetaja Gordija.  Ta juhatas meid meie ajutisse kodusse, MaritimGuest House’i. Seejärel jagati ära toad ning anti võimalus end sisse sättida. 20.30 ootas meid õhtusöök, mis oli väga maitsev. Buffet' menüü sisaldas risotot mereandidega, pastat tomati-hakklihakastmega, värsket salatit ning lavaši-laadset saia.

Pärast õhtusööki sai igaüks võimaluse vaadata ringi ning teha omi asju, mitmed merelembelised õpilased seadsid sammud otsejoones mere äärde, et proovida ise järgi Vahemere soolast merevett. Mõned õpilased läksid vastu teisele grupile, kes jõudsid hilisema bussiga. Ülejäänud õpilased läksid tutvuma omapärase arhitektuuri ning kauni loodusmaastikuga. Üldmuljed on head ja nii mõnelgi hetkel võib kuulda kedagi hüüdmas: „Vaata seda!“ või „Nii kaunis!“. Jääme ootama põnevusega järgnevaid päevi.

Gätriin

Kuusalu kooli leht. Märts 2018. EV100

head lugemist! Seekordses numbris on sisa 22 lehekülge väärt lugemist. Otselink

Antiigist tänapäeva (01.03-02.03)

1. märts

1. märts on kreeklastele väga oluline päev. Sel päeval algab kevad. Täna on  õues 17 kraadi sooja. Kevade esimesel päeval kinnitavad emad lastele käe ümber puna-valged paelad päikese kaitseks. Kõlab naljakalt, kuid Kreekas on suvel väga palav ning võib saada päikesepiste. Lapsed kannavad paelu 1. aprillini.

Meie koolipäev algas kell üheksa loenguga ja muidugi ülesanne. Seekord tuli minna muuseume külastama õpetajana, kes otsib teemat, mida muuseumitunnis kajastada. Ülesanne oli keeruline seetõttu, et meil polnud aimugi, mida võiks näha Ateena Gaasimuuseumis.

Kui Akropol oli ette ennustatav, siis gaasimuuseumist teadsime vaid, et tegemist on tehnika- ja linnamuuseumiga. Gaasimuuseum osutus vanaks kivisöest gaasi tootvaks  tehaseks, mis töötas veel eelmise sajandi 80. aastatel. Põhimõtteliselt oli tegemist energiajaamaga. Ateenas kasutati ja kasutatakse palju gaasi. Tänavad on valgustatud gaasilampidega, süüa tehakse gaasipliidil. Tehas toitis peaaegu terve Ateena ja Pireuse. Räägiti tööliste raskest elust ja gaasitootmise tehnoloogiast. Ühes kompleksi hoones oli avatud näitus Kreeka tööstuse arengust algusest 19. sajandi lõpul kuni tänaseni. Toas jooksis ajajoon kirjeldustega ning  sai näha erinevate vabrikute tooteid. See oli meie esimene kokkupuude interaktiivse muuseumiga Kreekas, mis Eestis nii tavaline juba.

Isetegutsemise võimalus Kreeka muuseumides puudub, kõik eksponaadid on klaasi või nööri taga ja puudutada ei saa. Täna õppisime seda, et võid teha plaane, aga tegelikkus osutub teiseks. Õpetaja ei tohi kunagi õpilastega minna eelteadmisteta ja ettevalmistuseta muuseumi.

Täna oli aega piisavalt, et jalutada Ateenas ning tutvuda kreeklaste eluoluga.

Päeva lõpetas õhtusöök Kotili kohvikus, kus meil oli võimalus õppida Kreeka tantsu ja maitsta rahvusköögi hõrgutisi. Kreeklased armastavad hästi ja palju süüa, eriti õhtul. Kreeka vanamehed on kõvad tantsulõvid, aga nad tantsivad pea alati üksinda. Tantsitakse, vesteldakse ja ollakse kui üks pere. Lahe!

Merja kuulab giidi juttu (giid Merjast vasakul)

 

Gaasimuuseumi plaan

Oskar kuulab targa näoga kreekakeelset giidi

Mõista, mõista, mis see on?

Üksildane kilpkonn keset Ateenat

Üle kahe tuhande aasta vanune tänav Kerameikoses

Mētrópolise katedraal

2. märts

Täna saab meie õppus läbi. Päeva algus oli tavaline. Mida teeksime oma õpilastega meremuuseumis? Hea küsimus, aga õnneks ei pidanud sellele rohkem mõtlema. Mõlemad tänased muuseumid olid Pireuses.

Esimesena külastasime Aikaterini Laskaridi fondi teaduskeskus- muuseumi. Palju raamatuid meremeeste reisikirjadest Platoni või Aristoteleseni. Giid ütles, et neil on olemas kõik Kreeka teadusraamatud, mis üldse kunagi välja antud.

Kreeka Meremuuseum Pireuses oli tulvil kreeklaste meresõidu ajalugu, aga Eesti omale jääb alla. Meil on huvitavam ja saab ise avastada. Meresõit pole naistele (naine laevas, laev põhjas). Palju oli laevade makette, navigeerimise vahendeid, portreid kuulsatest meresõitjatest ning kogu väljapaneku sidus tervikuks ajajoon, mis algas Vana- Kreeka laevadega ja lõppes  tänapäevaste kaubalaevadega. Ühtlasi sai ülevaate kaubanduse ajaloost.

Hakkab lõpule jõudma meie seiklusrikas reis. Veel viimased pingutused, kokkuvõtete tegemine (eksam),  pidulikud käesurumised ja nägemist.

3. märtsil alustame hommikul vara koduteed. Trotsides karmi lumetormi loodame pealelõunat koju tagasi jõuda. 

Admiral Nelsoni aegne laev (Aikaterini Laskaridi fondi teaduskeskus-muuseumi)

Periklese-aegsed laevad (Kreeka Meremuuseum Pireuses)

Periklese-aegsed laevad (Kreeka Meremuuseum Pireuses)

Kes on ateenlane?

1. Tumedapäine, tumedasilmne ja lühikest kasvu. 

2. Räägib keelt, mis on segu hispaania, itaalia ja vene keelest.

3. Kirjutab ja loeb eestlasele tundmatus tähestikus.

4. Valdab inglise keelt suhtlustasandil.

5. Kui ta tuleb kohtumisele 15 minutit hiljem, pole ta hiljaks jäänud.

6. On kõva jutumees/naine, aga ei suru end peale.

7. Armastab tantsu ja võistelda selles.

8. Armastavad head toitu ning joovad palju kohvi.

9. Ei oska liikluses olla, kui vihma sajab.

10. Enamus neist teenib umbes 500 eurot kuus, majanduskriis viis palgad alla.

11. Euroopa Liidu rumalaid seadusi ei järgita (toidukohtades tehakse suitsu, toidu hügieeninõuded)

12. On rajanud bensiinijaamad suurte elumajade alla.

13. Ei tunnista punast valgusfoori tuld.

14. Toidavad kodutuid koeri ja kasse.

15. Ei viska tualetipotti paberit, sest kogu torustik on vana ja võib ummistuda.

16. On truu fänn ühele palliklubile.

Muuseumitunnid templites (28.02)

28. veebruar

Meie tänane päev algas raske õppetööga. Tuli ette valmistada muuseumitund, mis oleks õpilastele huvitav, tõmbaks tähelepanu, oleks õpetlik ning laseks avastada ja järeldada. Meid jagati gruppidesse. Iga grupp sai ühe Vana-Kreeka legendi, mille põhjal tuli ülesanne vormistada. Seejärel algas läbimäng. Esmalt jagas iga grupp nn soojendusülesanded huvi äratamiseks.

Lõunast sõitsime Akropolile. Akropol on Ateena keskel olev küngas, mida kasutati juba ammu ohvripaigana, kuid mis oma hiilguse saavutas riigimees Periklese ajal. Siis ehitati sinna Ateena Mereliidu rahadega templid  tarkusejumalanna Athenale (Parthenon ja Erechteion) ja võidujumalanna Nikele.

Parthenon oli neist suurim ja uhkeim. Värviliste sammaste, kujude ja reljeefidega, ühtpidi kaheksa sammast, teistpidi 17. templi autoriks kuulus Vana- Kreeka arhitekt Pheidias. Kesksel kohal seisis uhke ja kullatud Athena kuju. Aja jooksul on näinud paremaid ja kehvemaid päevi. Parthenonis toimusid kunagi väga pidulikud usutalitused, kristluse tulles ehitati see ümber kirikuks, moslemid tegid sinna mošee, 17. sajandil kasutati püssirohu hoidlana. Viimane kahjustas uhket ehitist enim, sest püssirohi plahvatas ja paiskas ehitise sisemuse segamini. 19.sajandil viisid britid veel säilinud kunstiteosed Inglismaale ja pole neid Kreekale siiani tagastanud.

Erechteioni tempel on peaaegu hävinud, alles vaid väike ruum ja selle katust hoidvad karüatiidid (kaunid naisekujud). Akropoli jalamil on suur amfiteater, kus ka eestlastel olnud au esineda. 

Künkalt avaneb lummav vaade linnale. Ükski maja linnas ei tohi olla kõrgem kui seitse korrust, et kaasaeg ei varjutaks Akropoli ilu.

Osa Parthenoni ilust on säilitatud Akropoli muuseumis, mis asub pisut eemal. Uus ja suur hoone, mille vaatamiseks jäi liiga vähe aega. Seal tuligi meil anda muuseumitund. Meie grupi legend jutustas  Athena ja Poseidoni tülist Ateena linna pärast, aga sellest ei kirjuta. Uurige ise, kes on Athena, kes on Poseidon ja miks nad tülitsesid? Millise valiku oleksid teinud, kui oleksid ateenlaste kuningas?

Kahjuks jäi vähe aega muuseumi vaatamiseks, sest ees ootas sõit Sounionisse, kus kunagi oli jumal Poseidoni tempel. Ateenlased ehitasid selle kompensatsiooniks, et vaigistada Poseidoni viha. Tee sinna kulges mööda rannikut ja oli omaette elamuseks.

Kreeklaste seas levib legend, et inglise luuletaja George Gordon Byron (1788-1824) olevat kraapinud oma nime ühele templi sambale. Kogu grupp tormas autogrammi otsima ja leidsime ka. See oli päeva parim osa, me saime vägeva elamuse!

Selline oli meie tänane päev.

Ateenlaste kohtumaja (vundamendist pole kaugemale jõutud)

Amfiteater Akropoli jalamil

Panthenon

Tagaplaanil Ateena akropoli uus muuseum

Erechteioni tempel

Sina ja mina

Poseidoni tempel Sounionis

Kes on pildil?

Päike loojub Egeuse merre

Ateena - Maailm on meie klassiruum (25.02-27.02)

25. veebruar

Hommikul asusid Tallinnast teele kaks reisiselli. Ees ootas pikk lend Tallinnast Münchenisse, sealt Ateenasse ja lõpuks Pireusesse. Lend läks hästi ja nüüd ootamas põnev koolitusnädal.  Ateena on  Euroopa kultuuri häll. Linnas ja tema eeslinnades elab üsna suur osa Kreeka rahvastikust - 2 miljonit inimest. Siin on palju ühesuguseid maju, mäenõlvadel kasvavad oliivipuud ja tänavaid ääristavad mandariinipuud. Viimaste viljad kogutakse kokku ja tehakse marmelaadiks. Siin on soe, pluss 17, aga kreeklastel on talv ja vilets ilm. Kui Ateenas vihma sajab, on see katastroof, liiklus seisab, elu seisab.

Pireus, kus me peatume on Ateena eeslinn. Kunagi oli kaks eraldi linna- Ateena ja Pireus,  aja jooksul kasvasid ühte. Pireus on sadamalinn, ülikoolilinn. Siin elab umbes 200 000 inimest.

Ateena panoraam

26. veebruar

Täna oli loengupäev. Õppisime, kuidas muuta muuseumitund huvitavaks, kuidas panna noored muuseume armastama. Avastamine on muuseumiõppe võtmesõna. Neli asja, mis teevad muuseumi külastajale põnevaks: saab puudutada, tunnetada, reageerida ja  seostada endaga. Tänapäeval ei piisa ainult eemalt vaatamisest, tänapäeva inimene tahab kogemust. Meile anti kodune ülesanne. Nädala jooksul tuleb kõike vaadata, puudutada ja ahmida endasse, teha märkmeid ja kirjeldada oma emotsioone. Ülesanded käes, läksime Pireust avastama. Põnev.

Kell seitse õhtul oli õhtusöök kogu grupile. Saime maitsta erinevaid mereande ja  Kreeka rahvustoite. Saime omavahel tuttavaks ning rääkida maast ja ilmast (otseses mõttes). Koolitusel osaleb kaks rootslast, neli leedulast, taanlane, Küprose kreeklane, hispaanlane ja kolm eestlast. Südaööl jalutasime sadamas.

Pireus sadam

Kaugelt paistab kuulus Ateena akropol

Te mäletate, aga minul on

27. veebruar

Täna oli jälle tore päev. Nägime Kreeka rahvusraamatukogu, rahvusooperit, vaatasime pilvepiirilt alla Ateenale.

Rahvusraamatukogu oli nii uus, et seda pole veel jõutud kasutusele võtta. Kreeklasedki tulid alles suurte gruppidena oma uut imet kaema. Suur on see tõesti ja modernne.Viis korrust, mis raamatuid paksult täis, aga ooperimajale jääb alla. Ooperimaja on tõesti vägev. See valmis 2016. aastal. Suur saal, kus on iga detail läbi mõeldud, mitte midagi pole jäetud juhuse hooleks. Värvid, ehitusmaterjalid, toolid, prožektorid, tõlkemonitorid, absoluutselt kõik paigas. Meenutab amfiteatrit ja milline akustika! Harjutusruumidki on helikindlad, avarad ja mugavad. Küll oleks tore, kui saaks pakkida selle maja kaasa ja tuua Eestisse Estoniale kingituseks.

Pärastlõunal külastasime merikilpkonnade varjupaika. Seal tehakse vabatahtlikena palju tööd, et päästa neid haruldasi loomakesi. Emaskilpkonnad käivad munemas ainult Zakynthose saarel, kuigi Kreekal on palju saari. Igast tuhandest merikilpkonnast saab täiskasvanuks ainult üks. Täiskasvanud merikilpkonnal (umbes 20- aastane) on looduses vaenlasi vähe. Kõige suurem vaenlane on inimene, kes oma kalapaadiga teda vigastab või risustab merd. Vabatahtlikuna võib töötada igaüks, kes 16 aastat vana ja saab olla vähemalt ühe kuu merikilpkonnade päralt. Kohalikud noored käivad taskuraha eest mune valvamas ja imeväikseid kilpkonnalapsi merre aitamas. Iga abikäsi on teretulnud.

Kreeka Rahvusraamatukogu

Kreeka Rahvusraamatukogu

Rahvusooperi viiendal rõdul

Rahvusooperi esireas

Siin harjutavad sümfoonikud

Minimalistlik SNFCC

Kõik, mida kilpkonnad kahjuks sisse söövad

Üks patsientidest