25. veebruar
Hommikul asusid Tallinnast teele kaks reisiselli. Ees ootas pikk lend Tallinnast Münchenisse, sealt Ateenasse ja lõpuks Pireusesse. Lend läks hästi ja nüüd ootamas põnev koolitusnädal.
Ateena on Euroopa kultuuri häll. Linnas ja tema eeslinnades elab üsna suur osa Kreeka rahvastikust - 2 miljonit inimest. Siin on palju ühesuguseid maju, mäenõlvadel kasvavad oliivipuud ja tänavaid ääristavad mandariinipuud. Viimaste viljad kogutakse kokku ja tehakse marmelaadiks. Siin on soe, pluss 17, aga kreeklastel on talv ja vilets ilm. Kui Ateenas vihma sajab, on see katastroof, liiklus seisab, elu seisab.
Pireus, kus me peatume on Ateena eeslinn. Kunagi oli kaks eraldi linna- Ateena ja Pireus, aja jooksul kasvasid ühte. Pireus on sadamalinn, ülikoolilinn. Siin elab umbes 200 000 inimest.
 |
Ateena panoraam
|
26. veebruar
Täna oli loengupäev. Õppisime, kuidas muuta muuseumitund huvitavaks, kuidas panna noored muuseume armastama. Avastamine on muuseumiõppe võtmesõna. Neli asja, mis teevad muuseumi külastajale põnevaks: saab puudutada, tunnetada, reageerida ja seostada endaga. Tänapäeval ei piisa ainult eemalt vaatamisest, tänapäeva inimene tahab kogemust. Meile anti kodune ülesanne. Nädala jooksul tuleb kõike vaadata, puudutada ja ahmida endasse, teha märkmeid ja kirjeldada oma emotsioone. Ülesanded käes, läksime Pireust avastama. Põnev.
Kell seitse õhtul oli õhtusöök kogu grupile. Saime maitsta erinevaid mereande ja Kreeka rahvustoite. Saime omavahel tuttavaks ning rääkida maast ja ilmast (otseses mõttes). Koolitusel osaleb kaks rootslast, neli leedulast, taanlane, Küprose kreeklane, hispaanlane ja kolm eestlast. Südaööl jalutasime sadamas.
 |
| Pireus sadam |
 |
| Kaugelt paistab kuulus Ateena akropol |
 |
| Te mäletate, aga minul on |
27. veebruar
Täna oli jälle tore päev. Nägime Kreeka rahvusraamatukogu, rahvusooperit, vaatasime pilvepiirilt alla Ateenale.
Rahvusraamatukogu
oli nii uus, et seda pole veel jõutud kasutusele võtta. Kreeklasedki
tulid alles suurte gruppidena oma uut imet kaema. Suur on see tõesti ja
modernne.Viis korrust, mis raamatuid paksult täis, aga ooperimajale jääb
alla. Ooperimaja on tõesti vägev. See valmis 2016. aastal. Suur saal, kus on iga detail läbi mõeldud, mitte midagi pole jäetud juhuse hooleks.
Värvid, ehitusmaterjalid, toolid, prožektorid, tõlkemonitorid,
absoluutselt kõik paigas. Meenutab amfiteatrit ja milline akustika!
Harjutusruumidki on helikindlad, avarad ja mugavad. Küll oleks tore, kui
saaks pakkida selle maja kaasa ja tuua Eestisse Estoniale kingituseks.
Pärastlõunal
külastasime merikilpkonnade varjupaika. Seal tehakse
vabatahtlikena
palju tööd, et päästa neid haruldasi loomakesi. Emaskilpkonnad käivad
munemas ainult Zakynthose saarel, kuigi Kreekal on palju saari. Igast
tuhandest merikilpkonnast saab täiskasvanuks ainult üks. Täiskasvanud
merikilpkonnal (umbes 20- aastane) on looduses vaenlasi vähe. Kõige
suurem vaenlane on inimene, kes oma kalapaadiga teda vigastab või
risustab merd. Vabatahtlikuna võib töötada igaüks, kes 16 aastat vana ja
saab olla vähemalt ühe kuu merikilpkonnade päralt. Kohalikud noored
käivad taskuraha eest mune valvamas ja imeväikseid kilpkonnalapsi merre
aitamas. Iga abikäsi on teretulnud.
 |
| Kreeka Rahvusraamatukogu |
 |
| Kreeka Rahvusraamatukogu |
 |
| Rahvusooperi viiendal rõdul |
 |
| Rahvusooperi esireas |
 |
| Siin harjutavad sümfoonikud |
 |
| Minimalistlik SNFCC |
 |
| Kõik, mida kilpkonnad kahjuks sisse söövad |
 |
| Üks patsientidest |
No comments:
Post a Comment