Vene keele õpetaja Niina külastas Soome-Vene kooli Helsingis

Õpetaja Niina kirjutab:

Külastasin seekord Soomet väga ilusal ajal. Ilm oli soe ja päikeseline, kõik õitses ja lõhnas. Seda tundsin ma eriti hästi seetõttu, et Soome-Vene kool asub, nagu meie omagi, keset metsa.
Soomlased ja venelased koos

Natuke koolist endast  

Meie koolist on see 200 aastat noorem keeltekool, mis oli algul mõeldud soomlastele, kes tahtsid vene keelt põhjalikult õppida. Praegu õpib koolis 700 last, kellest umbes pool on soomlased, veerand on kahekeelsed ja veerand vene emakeelega lapsed. Kuigi see statistika pole ametlik. Ametlikult ei loe mitte keegi, kes on vene-, kes on soome- ja kes on kakskeelne – kõik õpivad koos. Nii tundides, kui ka vahetundides on kuulda vene ja soome keelt. Süsteem on selline: koolieelikutel ja algklassides on meie keelekümblusega sarnane süsteem, kuid keelekasutusreeglid on leebemad. Ainetunde viiakse läbi nii vene- kui ka soome keeles. Õpetaja suhtleb õpilastega valdavalt vene keeles, kuid kui on vaja, läheb soome keelde üle. Keskkoolis ja lütseumis on vene keele tunde juba oluliselt vähem ja paljud õppeained on ainult soome keeles, et õpilased saaksid valmistuda ülikooli astumiseks ette. Vene keele tundides jagatakse õpilased rühmadeks ning vene emakeelega ja muu emakeelega lapsed õpivad vene keelt eraldi. 

Raamid ja reeglid

Esmapilgul tundub, et koolielus ei ole mingeid kindlaid raame ega reegleid: koolikella vahepeal isegi ei kuulda, sööklas käiakse tunni ajal, mööblipaigutus on vaba, õpilased võivad istuda rühmas või eraldi, räägivad omavahel töö käigus, kuid imelisel kombel kõik, isegi algklassi õpilased, ilmuvad kohale õigel ajal ja oskavad ise oma tööd korraldada. Mulle tundus, et nad olid hästi iseseisvad ja suutsid kaua aega tööle keskenduda. 

Kevadkirik ehk Jumalateenus lastele

Minu külastuse esimesel päeval terve kool läks kirikusse. See oli traditsiooniline Kevadkirik, just lastele mõeldud jumalateenistus. Lastele jutlustati, kõik koos laulsid oreli ja klaveri saatel kirikuhümne ning lõpus oli üks huvitav interaktiivne tegevus: õpilasi paluti kirjutada midagi head värvilistele ringidele, mis olid seintele kleebitud, ja pärast seda need, kes kirjutasid, said tulla lavale ja lasta seebimulle. Ma algul arvasin, et see seebimullide show on kuidagi seotud eelmise jutlusega, a la iga seebimull on sinu hea tegu ja sa teed seda ja kõik rõõmustavad. Aga ei, see oli lihtsalt selleks, et lastele jääks meelde ja igav poleks.

Elu ja õppimine käsikäes

Praktiliselt igas tunnis, kus ma käisin, oli lastel palju tegevusi, kus nad said oma teadmisi kohe rakendada: matemaatika tunnis mõõdeti klassiruumi ja pinalis olevaid asju, vene keele tunnis tehti pelmeene (päris tainast ja lihaga) ning kirjutati kirju oma päris sõpradele Venemaalt, kellelt nad just hiljuti ise said kirju. Jah, päris kirju, paberil, päris ümbrikust päris postmargi- ja templiga. Informaatika tunnis said lapsed katsetada vanemate õpilaste poolt tehtud õppemänge. Vahepeal nõuab see õpetajalt ennastsalgavust, sest pelmeenide tegemine kolmanda klassi õpilastega tavalises klassiruumis ei ole maailma kõige lihtsam ettevõtmine, vaid see on seda väärt. 

Mida õppisin ja mida õpetasin mina

Ma õppisin seda, et paremus on hästi suhteline mõiste. Vaatamata sellele, et Soome haridussüsteem on üks parimatest Euroopas, on õpetajatel meiega sarnased probleemid: õpilaste käitumine ja motivatsioon, suured koormused, ajapuudus ja igavene kiire…

Ma õppisin seda, et õpilaste jutuajamine töö käigus ei ole katastroof. Õpilased on teadlikud, et nad võivad omavahel rahulikult rääkida õppetöö ajal, kui see ei sega teisi ning esimesel õpetaja nõudmisel jäävad tasa.

Ma õppisin seda, et õpetaja peab olema nõudlik ja järjepidev ning võimalikult palju suhtlema õpilastega õpetatavas keeles.

Ma õppisin seda, kuidas diferentseerida. Õpilased töötavad iseseisvalt ja igaüks omas tempos. Õpetajal läheb suurim osa tunnist õpilaste individuaalsele nõustamisele.

Huvitav, aga minust oli seal ka hästi palju kasu. Esiteks, sain proovida abiõpetaja rolli. Teiseks.. Ma millegipärast arvasin, et soomlaste õppe-elu kulgeb enamasti arvutis. Ei oska öelda, kuidas teistes koolides, kuid siin on hoopis vastupidi. Muidugi neil on tahvlid, kuigi kolme päeva jooksul ma pole kordagi näinud, et neid kasutatakse. Igas klassis on projektorid, dokumendikaamerad on alati sees. Aga kui ma mainisin, et mängude tegemiseks kasutan digivahendeid, tegid õpetajad suured silmad. Kui ma demonstreerisin neile, kuidas LearningApps töötab, nad rõõmustasid nagu lapsed ning kogu aeg küsisid, kas see on tasuta. Asi on selles, et riigis, kus seadus autoriõiguste osas on väga range ning õpetajad on harjunud sellega, et tohib kasutada ainult litsentseerituid asju ja need on väga kallid, igasugune huvitav, aga tasuta asi tundub kohe kahtlane. Niisiis jõudis minuga vähemalt ühte Soome kooli tasuta digivahendite ajastuJ

Ning üleüldiselt õppisin ma seda, et õpilased on igal pool õpilased, ehk lapsed on igal pool lapsed: aktiivsed, tundlikud, püsimatud, avatud, trotslikud, vastuvõtlikud. Õpetajad on igal pool õpetajad, ehk inimesed on igal pool inimesed: loovad, huvitatud, väsinud, pühendunud, närvilised, kohusetundlikud. Igasugused. Ja kui sa tahad enda piire laiemaks teha, tule vaata, kuidas teised teevad oma tööd.