Tuesday, March 22, 2016

Different Cultures in Europe: The Art of Coming Together

6.märts WELCOME TO LONDON  Pildiotsingu mr bean with british flag tulemus
Ootusärevus hinges ja lootused kõrgustes jätsin koos mehega lumise Eestimaaga nädalaks ajaks hüvasti, et tervitada kevadist Inglismaad. Päikeseline pea 3-tunnine lennureis sujus viperusteta, tunne oli ülev ja hing tulvil põnevust.
Maandusime Stansted'i lennuväljale kella 13:00 ajal (inglise aja järgi). Ilm oli jätkuvalt päikseline ja lennujaama roheluses tervitasid meid suured nartsisside peenrad. Lennujaam ise oli suur, räpane ja meeletult ülerahvastatud.
Edasi sõitsime bussiga Londoni kesklinna Victoria bussijaama. Sõit kestis 1,5 tundi. Kuna reisiväsimus polnud veel tunda andnud, siis saime segamatult aknast välja vaadata ning vaheldumisi imetleda ja imestada. Maanteeääri kaunistasid võsa, prügi ja mustus, kuid kaugemal võis silmata kauneid rohelisi põlde ja huvitava arhitektuuriga maamaju ning suurel hulgal jalgpalliväljakuid.
Lõpuks jõudsime kohale. Meil olid vastas minu mehe õde Diana koos oma elukaaslase Chris'ga. Diana on Londonis elanud pea 10 aastat, aga Chrisi näol on tegemist puhtatõulise inglasega.
Pärast soojade kallistuste vahetamist ulatati meile nn "transpordikaardid" ning siis läks alles tõeline seiklus lahti. Kiirkorras tehti meile selgeks, kus on minu koolituse asukoht ja kuidas ma sinna igapäevaselt sõitma hakkan. Esiti tundus see nagu seik ulmeromaanist, sest infohulk, mis korraga silmist ja kõrvust sisse pressis, oli liig, mis liig.
Õhtul Diana korterisse Putney Hill'i jõudes tähistasime minu tagasihoidlikku juubelit ning muljetasime elust olust nii Eestis kui Inglismaal. Igatahes tunne oli selline, et tähistasime Londoni sünnipäeva, mitte minu oma:)
7.märts KES ON IMMIGRANT? KES ON PAGULANE? KES ON ASÜÜLITAOTLEJA?
Hommikul tegin silmad lahti, kuulatasin tänavalt tulevat müra ning arvasin, et aeg on tõusta. Vaatasin kella ja üllatus-üllatus, see näitas alles 4:12. Oli selge, et 2-tunnine ajavahe on nüüd kõik segamini paisanud. Proovisin uuesti uinuda, aga asjatult. Vedelesin silmad kinni voodis edasi ja ootasin unetuna kellahelisemist. Kell 6:45 tõusin üles, jõin tüüpilisele inglasele kohaselt suure kruusi teed, einestasin ja ootasin, et kell oleks juba seal maal, et võiksin oma eneseharimisega algust teha. 
Esimestel päevadel tegin oma sõitmised koos isikliku GPS-seadmega ehk siis oma mehe Ilmariga, kelle peale võin orienteerumisel alati kindel olla. Rongijaamas kihas elav liiklemine, kõik ruttasid kuhugi kedagi märkamata. Tundus, et kui üldse keegi midagi märkas või jälgis, olime need meie. Kõik ülejäänud inimesed silmitsesid üksnes oma mobiile ja kergitasid aeg-ajalt pead, et saabuvale rongile pilk peale visata. Õõvastav, kui pööraselt nad oma nutitelefone vajavad. Igal sammul ja igal võimalusel on see neil näpu vahel ja pidevalt käib vilgas sõnumite saatmine. Lisaks kõigele muule, olid nad minu arvates ilmastikuolusid arvestades täiesti valesti riides. Meie ütleksime selle peale nagu "hilpharakad". Küllap tuleneb see sellest, et nad on harjunud jooksusammul oma tegemisi sooritama ning neil pole aega kaua ühe koha peal seista ja oodata, millal külm mantlihõlma vahelt sisse poeb.
Kell oli 8:45, kui olin jõudnud eksimatult oma koolituspaigani. Uks avanes hirmsa pläriseva helinaga, trepikoda oli sünge, ajahambast puretud, kuid salapärane. Trepilt kostus kutsuv hõige: "Hello!" Mind tervitas rõõmsalt kaunite suurte silmadega ja sõbraliku olemisega itaallasest majaperenaine. Olin kohal esimesena. Meie koolitusruum oli kõike muud, kui olin vaimusilmas ette kujutanud. Ruum oli kõrge laega, seintes kõrged raamatuid täis riiulid, mida kattis paks tolmukiht. Keset ruumi oli suur nikerdustega tugev puidust laud ja ümber selle antiikses stiilis päevinäinud toolid. Ruumi kostus tugev tänavamüra, sest üks aknaruut oli mingil põhjusel purunenud ning see oli ajutiselt asendatud suuremat sorti paksemast paberist plakatiga.
Mõne hetke pärast saabus teine kursuslane- horvaat Petra. Hakkasime koheselt vestlema, sest uudishimu üksteise suhtes oli suur ja vajas kohest vallapäästmist. Seejärel saabusid kaks porutgaallast ning nende järel ka neli türklast. Lõpuks astus ruumi ka meie õpetaja- Tholani. Tema oli Nigeeria sugemetega mustanahaline 26-aastane noormees, ametilt inglise keele ja kirjanduse õpetaja. Õhkkond muutus järjest põnevamaks, sest ühtäkki olid ühes pisikeses müstlises ruumis kokku saanud inimesed viiest erinevast kultuurikeskkonnast.
Pärast esimest tutvumisringi olid pinged maas ning kõik olid valmis tööle asuma. Meie peamine teema, mille kallal me tööle hakkasime oli "Mitte-Euroopa immigrandid Euroopa Liidu riikides".
London on vaieldamatult sellise kursuse läbiviimiseks üks parimaid kohti Euroopas, sest raske oleks leida teist sellist linna, kus võiks leida inimesi igast maailmanurgast. Koos nende inimestega on sellesse linna kaasa tulnud nende kultuurilised eripärad, keeled ning traditsioonid. Kuidas sellises kultuuriruumis kõik erinevad inimesed hakkama saavad? Missuguseid vigu edaspidi vältida? Kuidas uusi tulijaid aidata? Kuidas kohalikke toetada? Seda oskavadki kõige paremini edasi anda inglased, ja eriti londonlased.
Esimesele koolituspäeval tehti meile puust ja punaseks põhilised mõisted immigrantide kohta ja kuidas neid õigesti erinevates kontekstides kasutada. Samuti pidime jagama infot hetkeseisust meie riigis: kuidas oleme immigrantide vastuvõtmiseks valmistunud? kas leidub immigrantidest õpilasi meie koolis? mida arvavad meie riigi inimesed immigrantidest, pagulastest, asüülitaotlejatest?
Kohvi - ja teepausi ajal küsis üks türklanna:"Ega need küpsised sealiha ei sisalda?". Esiti tundus see kuidagi ootamatu ja siis meenus mulle äkitselt, et olin just eelmisel õhtul väga head seapraadi söönud. Otsustasin,et ei maini seda igaks juhuks, kuid kinnitasin, et need küpsised on täiesti sealihavabad. Sama meelt olid ka portugaallased, kuid türklased olid siiski kahtleval seisukohal ja palusid igaks juhuks pakendit, millelt usaldusväärne info koostisosade kohta välja lugeda. Järgmistel päevadel enam lisainfot anda polnud tarvis, küpsised maitsesid hästi ja meeleolud olid ülevad.
 Koolituspäev sai kiiresti läbi ja oligi aeg isiklikeks seiklusteks. Õpetaja Tholani jagas veel väiksemaid tähelepanekuid, kuidas Londonis liigelda, missuguseid linnaosasid vältida ja mida kindlasti külastada.
Päeva teine pool mööduski kohaliku eluoluga tutvudes. Silma hakkas tohutul hulgal eriilmelisi inimtüüpe, pisikesi poode, söögikohti, hulljulgeid jalgrattureid autodega võidu kihutamas.  
Õhtu lõpetasime kaunis ja väärilises pubis "Ship". Sõime traditsioonilist sööki - fish and chips. Hea kõhutäis maitsvat sööki tõi igatahes hea une.
Pildiotsingu fish and chips tulemus
8.märts BRITI KULTUUR JA GRUPI DÜNAAMIKA
Olin lootnud, et töine ja elamusterohke õhtu toovad pika ja hea une, kuid ei midagi. Uni läks taas pärast nelja pealt. Kuid seekord suutsin ennast uuesti magama sundida. Uuesti avasin silmad poole seitsme ajal. Igatahes palju parem tulemus juba.
Meel oli jätkuvalt reibas ja tahtmine samade inimestega koostööd teha, oli sama suur kui esimesel päeval. Olin taaskord esimesena kohal, seejärel tuli horvaat ja siis türklased. Seekord jäid portugaallased hiljaks. Õnneks need pisikesed hilinemised kedagi ei seganud, pigem oli meil siis rohkem aega üksteisega lähemalt tuttavaks saada. Portugaallaste keeleoskus oli kehv, kuid nende kehakeel oli tugev. See oli niivõrd temperamente, nakkav, lõbus ja tekitas meis kõigis aeg-ajalt südamest tulevaid naerupurskeid. Õnneks olid meie gruppi sattunud väga hea huumorimeelega inimesed, nii et ühised naeruhood kedagi ei pahandanud, pigem tekitasid lõbusust juurde.
Tee- ja kohvipausi ajal küsis toosama türklanna, kes küpsiste koostise kohta eelmisel päeval uuris, et kas sealiha on hea maitsega. Küsimus tegi mind esiti kohmetuks, kuid otsustasin aus olla ja vastasin, et see on väga maitsev. Sellele järgnes kurvameelne pilk türklanna poolt, kes teatas, et neile õpetatakse ja räägitakse, et sealiha on ülihalb ja ebatervislik.
Ja nüüd teema juurde. MISSUGUNE ON BRITT?
1. Väldib silmsidet.
2. Armastab järjekordi.
3. Armastab kaeblemist( always complainig).
4. On enesekeskne.
5. On pealiskaudne.
6. Tema lemmiksõna on "sorry".
7. On kiireloomuline (always busy).
8. Armastab jalgpalli.
9. On pealtnäha tolerantne.
10. Armastab oma kuningannat.
 
Pildiotsingu football liverpool tulemus  Pildiotsingu typical british woman style goat and trainers tulemus
Koolitusjärgsele tegevusele käisime külastamas kohta nimega Skygarden. Atraktsioon ise oli 35-korruseline pilvelõhkuja, mille kõige kõrgemale korrusele on ehitatud väiksemat sorti botaanikaaed. Sealt avanes imeline vaade kogu Londoni linnale.
Taaskord oli väsimus nii suur, et und ei tulnud kaua oodata......
9.märts MULTIKULTUURNE KLASSIRUUM
Ohjee....seekord kestis hommikuuni kella 5ni. See oli nüüd midagi uut, sest jõudsin veel enne kellahelisemist pisut uuesti tukastada. Keha oli reibas ja jätkuvalt tööindu täis. Tavapärased toimingud tehtud ja suundusime taas sama marsruutipidi koolituspaika. Kuna olin eelmised päevad eeskujulikult esimesena kohale jõudnud, andsin endale rohkem hingetõmbeaega ja sisenesin koolitusruumidesse alles 2 min enne koolituse algust. Seekord olid türklased juba kohal. Ise üllatusest õnnelikud ja rahulolevad. Ainus, kes seekord hilines oli õpetaja Tholani. Ta oli silmnähtavalt väsinud ja unise olemisega, aga ikkagi rõõmsameelne.
Tholani jagas julgustavalt oma kogemusi ja tõekspidamisi selle kohta, kuidas multikultuurses klassiruumis valutult ja tolerantselt hakkama saada: "Lase õpilasel ise rääkida oma traditsioonidest, usust, tõekspidamistest. Lase tal aeg-ajalt rääkida midagi oma emakeeles. Ära pressi oma tõekspidamisi peale, ära halvusta teiste väärtushinnanguid. Kõik need muutused, mis peaksid immigrantidega aset leidma, ei saa toimuda üle öö. See võib olla elukestev protsess."
Koolitusjärgne päev oli taaskord täis vabalt valitud tegevusi. Meie otsustasime seekord teha tutvust kohaliku shopingukultuuriga. Selleks valisime välja suuremat sorti kaubanduskeskuse Westfield's. Keskus oli suur ja avar. Põhilised ostlejad olid araabiamaadest pärit inimesed, peamiselt naisterahvad. Teenindajateks samuti võõramaalased. Hinnad olid samuti ilusad ja mitte väga kutsuvad. Kesise saagiga suundusime peale 2-tunnist ringreisi tagasi oma peatuspaika Putney Hill'i. Seekord lubasime, et ei väsita ennast luuüdini ära, vaid võtame aega jutuajamiseks, söömiseks ja vaatama, mida põnevat pakub briti televisioon.  Oligi vahelduseks mõnus ja mitte nii väsitav õhtupoolik.
10.märts KUIDAS ÜKSTEIST PAREMINI TUNDMA ÕPPIDA?
Seekord lubasin endale, et enam ma kõrvalist abi ei vaja ja suudan ka omal käel koolituspaika naasta. Läksin igaks juhuks veidi varem välja, sest hilinemine mulle ei sobi. Hommik oli ilus ja päikesepaisteline, kohalike jaoks igatahes tähendas see seda, et aeg on jakid pealt visata. Tabasin ka mõned naisterahvad, kes oma paljaid sääri +6 kraadise päikese käes soojendada lasid. Minule oli minu sulejope jätkuvalt liiga armas, et sellest loobuda. Ja pealegi polnud ma inglaste karastusprogrammi läbinud ning ei hakanud sellega ka seekord algust tegema.
Jõudsin õigel ajal kohale, ees ootamas väsinud, kuid rõõmsad näod. Ma ei olnud sugugi ainus, kes igapäevaselt mööda Londonit ringi seikles ja igal õhtul rampväsinuna voodisse vajus. Tuli välja, et seda elustiili harrastas meist igaüks sellelt koolituselt. See oli jälle üks asi, mis meid kõiki liitis ja miks me üksteist nii hästi mõistsime.
Tholani oli seekord värske ja puhanud, tegi uude teemasse sissejuhatuse, jagas meid paaridesse ning asetas lauale 4 apelsini. Iga paar pidi võtma endale ühe apelsini, seda paar minutit silmitsema ning siis laua keskele tagasi panema. Ja edasi ei juhtunud nende apelsinidega järgmised 30min midagi. Kui Tholani oli oma uute teadmistega meid pool tundi innustanud, tulime apelsinide juurde tagasi. Pidime kiiremas korras oma apelisini üles leidma. Nagu kanaemad, kes eksimatult oma tibud üles peavad leidma. Saime hästi hakkama, keegi ei hakanud kahtlema ja kõik tundsid ülimat võidurõõmu.
Samuti viis Tholani meid kurssi stereotüüpidega, mida inimesed oma välimusega koos kaasas kannavad ning mille mõju õpilaste hulgas võib olla ünsa laostav või vaenulik. See teema tekitas ka mõnusaid äratundmisi, sest kõige rohkem stereotüüpe meenus kõigil seoses blondidega. Ja voilaa.....! Otseloomulikult olin mina selles grupis ainus blond. Loodan, et ma murdsin oma kohaolekuga nii mõnegi blondide kohta käiva stereotüübi:) Igahates oli mul väga lõbus.
Pärast koolitust oli plaanis grupiga külastada Londoni peamisi vaatamisväärsusi, kuid kuna huvilisi oli vähe, siis see ettevõtmine jäi kahjuks ära. Taaskord aeg iseseisvaks uudistamiseks.
Diana elukaaslane Chris lubas, et teeb ise meile toreda õhtu ja sisustab seda nii hästi kui oskab. Karta ei olnud midagi, sest tegemist oli ikkagi oma ala profiga- ajaloolasega. Lühidalt kokkuvõttes tegime 12km jalutuskäigu Londoni peamistest vaatamisväärsustest alustades Picadilly Circus'est ja lõpetades
London Eye'ga. Õhtune London linnatuledes oli imetlusväärne, salapärane, rahvarikas, pubid täis lärmakaid inimesi, tänavad tulvil turiste. Igatahes oli selline jalutuskäik väga hariv ning silmailu pakkuv.
Pildiotsingu london eye tulemusPildiotsingu piccadilly circus tulemus
11.märts KOKKUVÕTETE TEGEMINE
Kuna eelmine õhtu oli olnud väga seiklusrikas ning füüsiliselt väga sisutihe, siis esimest korda magasin ma kella 6:30ni. Hommik oli värske, linnud laulsid sama ilusasti nagu eelmistel hommikutelgi, kuid millegipärast oli sees selline veider tunne. Suur tahtmine oli koolitusele rutata, kuid halb oli teadmine, et see on viimane ühine päev koos meeldivate kaaslastega.
Seekord olin mina see, kes hilines, sest sõitsin õigest peatusest esimese raksuga mööda. See oli ka hetk, mil tundsin, et süda hakkas hetekelisest ehmatusest tuntavalt lööma. Loogika aga juhatas mind õigetele rööbastele tagasi ning õnneks minu 10-minutiline hilinemine kedagi ei morjendanud. Pealegi oli hommikupoolik mõeldud selleks, et täita ära vajalik dokumentatsioon koolitusel osalemise kohta. Samuti tuli meil igal ühel anda lühem ülevaade oma kooli töökorralduslikust poolest ning õppimistingimustest ning huvihariduse võimalustest. Pärast minu etteastet olid kõik kursuslased seda meelt, et neile meeldiks ka Eesti koolis töötada. Minul oli seda ülim rõõm kuulda. Tõdesin ka ise selle koolituse käigus, et vaatamata meie nurinatele haridusmaastikul, on meie koolieluga siiski kõik korras.
Pärast hommikust koosviibimist liitus meiega ka õpetaja Tholani. Ta tegi oma kursusest kokkuvõtte, kiitis meid meie tänulikkuse, sõbralikkuse, humoorikuse, siiruse ja õpetlikkuse eest ning soovis meile kõigile kõike head ja paremat. Edasi suundusime kõik koos pubisse, et viimast korda uute tuttavatega maha istuda, muljetada ning pidulikult oma tunnistused kätte saada. Päev oli taaskord päikesepaisteline, täis palju positiivseid tundeid ja meelerahu, kuid lahku läksime üksteisest siiski klaasistunud silmadega. Vaatamata sellele, et me kõik olime nii erinevad, hoidsime ikkagi kokku ja see tunne oli väga hea. Ja on seda siiamaani, kui ma meenutan meie õpetjata ja kaaskursuslasi.
12.märts PÄEV ISEENDALE
Ilmari õde lubas meile, et laupäeva hommikul viib ta meid ühte meile meelepärasesse paika- Richmondi parki. Hommik oli udune, kuid soe. Nüüd olime ajavahega kenasti harjunud ning unetunnid hakkasid oma tavalisi mõõte saavutama. See oli tervise ja enesetunde kohalt hädavajalik.
Pärast hommikusööki sõitsime rendiautoga parki. Tee sinna oli veider, sest autos oli kohati raske olla, sest pidevalt pidi ajule mõista andma, et me tõepoolest sõidame õigesti, ei riku ühtegi liiklusreeglit ja vaatamata kõigele ei ole veel kordagi sattunud vastassuuna vööndisse. Jumal tänatud, et ise roolis ei pidanud olema, see oleks stressitekitav olnud.
Park oli üleni udus, vilksamisi hakkas silmapiirile tekkima hulgaliselt jooksjaid, rattureid, jalutajaid. Juba eelnevalt olime teadlikud, et siin-seal võib kohata hirvesid ja neid lausa karjadekaupa. No eestlase jaoks on see ikkagi loomuse vastane, et inimene suundub parki ja kohtab seal kõiksugu sulelisi ja karvaseid üheaegselt. Aga nii see just oligi. See park oli ehe näide sellisest Inglismaast, mida mina teleseriaalide vahendusel näinud olin ja mille pärast ma siia kõige enam igatsesin: raagus puud, udu, värskus, rohelistes kummisäärikutes jalutajad, hästi dresseeritud koerad(peamiselt jahikoerad), hirvekarjad ja kõikjal suurel hulgal rohelust. Ole sa tänatud Richmondi park, et sa olemas oled.
Pärast teepausi külastasime muuseume. Seisime nendesse pääsemiseks ülipikkades järjekordades, sest oli ju laupäev ning lisaks turistidele oli külastajate hulgas ka palju inglastest perekondi. Kahjuks oli aeg piiratud ja seega jäi info eksponaatide kohta ebapiisavaks. Vähemalt meeldisid mulle need hooned oma arhitekuurilisest küljest ja neid ei saanud mitte märkamata jätta. Kohe näha, et Inglismaa pole pidanud kannatama sõjapurustuste käes, sest ajaloolised ehitised on tõepoolest väärikad ja hästi säilinud.
Asjad pakitud, kotid kaalutud ning soojade kallistuste saatel lennujaama hotelli poole teele asutud. Kohale jõudes ei saanudki muud teha, kui kergelt einestada ja magama heita, sest kell 4 oli äratus ja siis ootas meid sõit tagasi oma armsasse Eestisse.
NB! Inglased on parimad teemeistrid!
Heleri Šelemba
Kuusalu Keskkooli klassiõpetaja
THANK YOU, LONDON!

No comments:

Post a Comment