Täna oli tõeliselt pikk ja väsitav päev, meid ootas pealinn Rooma. Ärkasime varem ja hommikusöögigi sõime varem.
Hommikusöök on igal hommikul sarnane eelmisega, krõbe sai, erinevad moosid ja saiake. Põhjamaalastena tunneme puudust singist, juustust ja värskest kurgist ja tomatist. Puder oleks ka tore, aga sellest me enam isegi ei unista. Eks Eestis jõuab seda süüa.
Lõunasöögi pakikesed pakiti meile kaasa ja kella 8.00st olime juba Rooma poole teel. Ega me oluliselt rohkem sellest päevast ette ei teadnudki, kui seda, et sõidame Rooma ja meil on võimalus linna vaatamisväärsustega tutvuda. Sõit oli pikk ja ummikuterohke. Kuid etteruttavalt võib öelda, et see kõik oli seda väärt.
Esmalt viidi meid Rooma Olümpiastaadioni kompleksi, kus saime selle keskuse suursugusust tunda ja näha. Erilisi hetki, mis olid väärt igavesti mälusse jäädvustamist, oli mitmeid.
Esmalt olümpiahalli jooksurajal. Anna-Liisa ja Carmen otsustasid, et korraldavad väikese omavahelise jooksuvõistluse. Oli emotsionaalselt liigutav näha nende säravaid silmi ja nende taga teadmist, et oleme olnud omal moel osalised olümpiamängudel. Nii need uued ja suured olümpiatähed sirguvadki.
Teine hetk, mis eriliselt meelde jäi, olid Itaalia jalgpalli meeskonna ruumides viibimine ja nende toolidel istumine. Selle hetke erilisuse võttis sõnadesse kokku Joosep, kes lubas tulevikus oma lastele sellest rääkida, kui eriliste meeste toolil on ta saanud istuda. Midagi taolist enamus meist võib-olla enam kunagi kogeda ei saagi.
Edasi liikusime Itaalia olümpiakomitee suursugusesse koosolekute ruumi, kus meile tutvustati põgusalt selle organisatsiooni tegevust. Ja olümpia teema lõpetuseks saime me kohtuda ühe itaallasest maailmameistriga kolmikhüppes (kelle nime mäletamisega on mul raskusi).
Sellest emotsionaalsest olukorrast tulime maa peale tagasi pargis, kus toimus meie lõunasöögi piknik. Kuna siin on kuum, vihmakest pole ammu nähtud, siis oli muru kuivkrõbe ja pikniku tunnet küll ei tekkinud.
Ka olime me pisut segaduses pikast ja väga kõva koorikuga saiast, mille vahel oli lihariba. Hambaid sellest läbi lüüa oli raske, aga olime vaprad ja saime natuke keha kinnitada. Selles kuumuses suurt söögiisu ei tekigi.
Pealelõunal külastasime Vatikani ja kuulsat Püha Peetruse väljakut, seisime seal 30-kraadises kuumuses ja vähemalt õpetajad tegelesid pidevalt kümneni lugemisega (laste üle lugemisega).
Kuna rahvahulk sellistes kuulsates paikades on äärmiselt suur, siis olime eelnevalt lastega kokku leppinud, kuid toimida juhul, kui keegi meist peaks grupist maha jääma. Keegi küll kaotsi ei läinud, aga närvikulu oli suur (eriti õpetajatel).
Lapsed said oma kauplemisoskuse samuti mitmeid ja mitmeid kordi proovile panna, mustanahalisi kauplejaid oli igal nurgal ja nendega toimetulekuks tuli igal oma strateegia välja mõelda.
Ära nägime ka Colosseumi ja sealse ümbruse. Õhtupoolikul hakkas linna ilu nautimist häirima villide tekkimine, päikesepõletus ja väsimus. Me kõik igatsesime tagasi hotelli, kuid sellele eelnes ülipikk teekond tagasi „koju“.
Õhtusööki saime alles kella 21 ajal.
Kuigi päev oli ülipikk ja väsitav, siis magamamineku ajaks seda küll märgata ei olnud. Istuti üksteise tubades ja nauditi üksteise seltskonda. Mõneti üllatuslikult tehti seda omade vahel. Eks näis, mida järgmised päevad toovad.
Buonanotte!
