Täna hommikul ärkasime teadmisega, et Slovakkias ei viibi enam õpetajad ja õpilased, vaid üksteisest hoolivad sõbrad. Kuna hotell on mõnusalt väike ja meie toad kõik üksteise naabruses, siis ei ole eriti vahet, millisesse tuppa parasjagu sisse astud. Tegime kokkuleppe, et kõige vanemate eestlaste tuppa astutakse sisse koodiga „Ämber läks ümber“. Nooremad tiimiliikmed olid just eelmisel õhtul kindlaks teinud, et itaallastel ja rumeenlastel see kood stiilipuhtalt (loe: aktsendita) välja ei tule. Seega saab selle abil lihtsalt kindlaks teha, kas tulemas on sõbrad või sõprade sõbrad.
Hommikusöök oma headuses alustas meie päeva. On tore, et pakutakse krõbinaid piimaga, sinki, juustu, saia ja vorstikesi. Kõigile on midagi. Kõige keerulisem on türklastega, kelle toitumisharjumused ülejäänute omadest kõige enam erinevad ning üsna sageli on neil täiesti oma menüü. Jälle üks asi, mida võõrustamise juures vaja kindlasti arvestada.
Kuna täna meil slovakklastest korraldajaid hommikul hotellis ei olnud, siis tekkis väike segadus bussi minekuga. Eestlased olid minutipealt ja kokkulepitud ajal bussis, aga ülejäänuid ei kuskil. Ootasid hotelli ees ja ei liikunud kuskile. Meie suureks rõõmus oli bussis wifi, mida hotellis napib. Seega oli rõõm suur ja tagumine iste sai ka meie poolt hõivatud. Lõpuks ei pidanud närvid vastu ja läksime küsima, miks ülejäänud bussi ei tule. Selgus, et ei ole kedagi, kes seda ütleks – tuleb minna bussi. Jälle olulise teadmise võrra rikkamad: brigadir, grupijuht või kuidas iganes me teda nimetame, on oluline ametimees. Keegi peab ütlema, kuhu vaja minna või mida vaja teha. Lisaks ei märganud keegi võtta kaasa laste jaoks valmis pakitud einepakikesi. Me kõik nägime neid hotellis laua peal, kuid keegi ei võtnud initsiatiivi, et need tuleks bussi peale kaasa ka võtta.
Täna sõidutati meid lähedal asuva linna Vrutky kunstide kooli.
Hommikusöök oma headuses alustas meie päeva. On tore, et pakutakse krõbinaid piimaga, sinki, juustu, saia ja vorstikesi. Kõigile on midagi. Kõige keerulisem on türklastega, kelle toitumisharjumused ülejäänute omadest kõige enam erinevad ning üsna sageli on neil täiesti oma menüü. Jälle üks asi, mida võõrustamise juures vaja kindlasti arvestada.
Kuna täna meil slovakklastest korraldajaid hommikul hotellis ei olnud, siis tekkis väike segadus bussi minekuga. Eestlased olid minutipealt ja kokkulepitud ajal bussis, aga ülejäänuid ei kuskil. Ootasid hotelli ees ja ei liikunud kuskile. Meie suureks rõõmus oli bussis wifi, mida hotellis napib. Seega oli rõõm suur ja tagumine iste sai ka meie poolt hõivatud. Lõpuks ei pidanud närvid vastu ja läksime küsima, miks ülejäänud bussi ei tule. Selgus, et ei ole kedagi, kes seda ütleks – tuleb minna bussi. Jälle olulise teadmise võrra rikkamad: brigadir, grupijuht või kuidas iganes me teda nimetame, on oluline ametimees. Keegi peab ütlema, kuhu vaja minna või mida vaja teha. Lisaks ei märganud keegi võtta kaasa laste jaoks valmis pakitud einepakikesi. Me kõik nägime neid hotellis laua peal, kuid keegi ei võtnud initsiatiivi, et need tuleks bussi peale kaasa ka võtta.
Täna sõidutati meid lähedal asuva linna Vrutky kunstide kooli.
Meie jaoks oli kokku pandud väike galerii musikaalsete laste etteastetest. See oli tõeliselt nauditav. Seejärel toimus väike meeting riikide esindajate osavõtul, kus täpsustati, mis instrumente lapsed mängida oskavad. Meie tiimist õnnestus end pillimängijate ridadesse smugeldada Anettil kitarriga, Hanna Gretal flöödiga, Akol ja Miikaelil ksülofonidega. Ülejäänud said käe valgeks rütmi- ja kehapillide mängus. Ja siis läks harjutamiseks: sihiks oli ära õppida ja üles filmida Beethoveni „Ood rõõmule“. Ja see käis ise-enesest imelihtsalt! Sel ajal kui muusikud lugu harjutasid , tuunisid ülejäänud „Join us“ kirjaga T-särke värvikirevaks. Lõpuks harjutati kõikide riikide tiimide kokkumängu ja liikumist, et valmistuda pealelõunaseks filmimiseks linnatänaval.
Lõunat sõime täna hotellis, et seejärel sõita Zilinasse FLASH MOBi kokku panema.
Ilm oli täna tuuline ja külm, lubatud 18 plusskraadist ei olnud jälgegi. Kuna tuul oli läbilõikav, siis oli selles ometi midagi ka head - sundis kiirele koostööle. Ja nii tulemus (loe Flash Mob) Zilina keskväljakul valmiski. Kirjeldada seda on keeruline, seetõttu tuleb seda vaadata videost. Aga kuna internetiühendusega on siin keeruline, siis tuleb videot oodata kuni me Eestisse tagasi jõuame.
Õhtusöögi lauale oli täna tekkinud sildid, mis pidid meid suunama teadmiste poole, mida me täpsemalt sööme. Kuid milleks sildid? Kui toit näeb välja nagu pelmeen, siis tähendab see ju seda, et see on maitsev ja seda on vaja oma taldrik täis kuhjata. Oh siis neid öökimist väljendavaid nägusid. „Pelmeeni moodi“ ei tähenda, et see on „pelmeen“. Kuid kõhud said täis sellegi poolest.
Õhtu hotellis möödus lastele rõõmurikkalt, liiguti ühest toast teise ehk „Let´s go to the another party“. Kell 23.00 sunniti siiski kõiki oma tubadesse minema ja peagi oli kuulda vaid kuldset vaikust.
No comments:
Post a Comment