Õpirändel Soomes - "Iga õpilane on oluline" oktoober 2015

Väikeklassi õpetaja Tiina Tursman viibis õpirändel Soomes. Ta osales kursusel "Every pupil is important - special education in Finland and in Europe" ("Iga õpilane on oluline - kaasav haridus Soomes ja Euroopas"), mis toimus 5.-9.oktoobril 2015 Joensuus, Soomes.

Koolituse korraldaja on pikaaegsete kogemustega organisatsioon EduKarjala.

****

Õpetaja Tiina reisikiri

Rohkem pilte leiad kursuse ülevaates slaididena:

Õpirände slaidid 1 

Õpirände slaidid 2

04.10 pühapäev - saabumine

Lennud Tallinn – Helsingi ja Helsingi – Joensuu edenesid hästi, kuigi veidi oli hirmu ka, elus alles teist korda lennata.

Joensuu lennujaam oli küll miniatuurne! Kotid kohvrid käes, suundusime oodatud – loodetud bussi peale. Bussiks osutus väike 9-kohaline mikrobuss, mis oli (arvata võib, et meie kursusekaaslasi) täis ja meie Mari-Liis´iga jäime maha! Kuidas edasi, kuidas saab linna? Otsustasime riskida ja võtta takso – 30 euri, esimene väljaminek!

Hotellis algasid seiklused – uksekaardid käes, suundusime lifti, aga lift ei liigu. Selgus, et liftiga sõitmiseks tuleb sisestada toakaart. Õnnelikult numbritoas, saame puhata kuni õhtuse kohtumiseni.

Kell 21.00 kohtusime all fuajees kursuse juhi Esä Räty´ga. Kohal oli umbes 10-15 inimest maksimaalselt. Tutvusime üksteisega ja saime juhised, kuidas homne päev algab.

05.10 esmaspäev Joensuus

9.30 kogunesime all fuajees ja hakkasime Esä juhatusel jalgsi läbi linna koolituspaigani minema. Koolitus algas kell 10.00 Papinkatu 3, Yhteiskoulu upper secondary school, II korrusel, arvutiklassis.

Lauad olid asetatud ruumis väikestesse ringidesse ja igaüks pidi leidma oma nime õigest kohast. Meie lauas olid koos õpetajad Islandilt, Rumeeniast, Sloveeniast, Transilvaaniast ja mina Eestist. Paari sõnaga pidime tutvustama ennast, kust me oleme, kes me oleme, millises koolis õpetame ja keda õpetame.

Seejärel tutvustas Esä Räty meile ennast, meie projekti, Soome haridussüsteemi ning peale lõunapausi tehti meile ekskursioon mööda koolimaja. Kuna kool oli avatud peale remonti 2 nädalat tagasi, siis oli koolimaja muljetavaldavalt puhas, värske ja väga hästi tehniliste vahendite sisustatud. Imestasime koolimajas valitseva haudvaikuse üle – sel nädalal toimusid koolis testid ( eksamid?) ja peale testide sooritamist võisid õpilased minna koju.

14.15 – 17.30 tutvustasid erinevate maade esindajad oma maad, koolisüsteemi, oma kooli ja paljudel olid ka videod oma koolist. Kahju oli sellest, et esitlused toimusid väga kiiresti ja vuristades ning igaüks vastavalt oma keeleoskusele. Oleks tahtnud rohkem kuulata ja küsimusi esitada, kuid esinejad mõtlesid vist ainult ühele – saaks rutem kaelast ära! Mina otsustasin esinemise lükata järgmisele päevale, et saaks oma esinemist ja keeleoskust veidi lihvida.

Kell 18.00 kogunesime õpetajate majja Joensuus, kus ootasid meid ees Joensuu õpetajad koos plakatite ja õhupallidega. Üheskoos kõndisime turu platsile, kus ootas suur furgoonauto koos väikese puhkpilliorkestri ja lauljaga. Toimus õpetajate päeva puhuks korraldatud meeleolukas ühislaulmine ja seejärel läksime kõik koos tagasi õpetajate majja, kus toimus õpetajate päeva tähistamine.

Esimese päeva õhtuks oli pea nii paks, et ei saanud enam aru, kas peab rääkima inglise, eesti või soome keelt. Minu jaoks oli esimene päev kohutav katsumus, kuna minu inglise keel oli alles uinuvas olekus!

06.10 teisipäev Joensuus

8.35 kogunesime jälle all fuajees ning alustasime sõitu Joensuus asuvasse Ida-Soome Ülikooli ( Itä-Suomen Yliopisto) (Programm: Research of special education. Day in University of Eastern Finland special education research unit).

Ülikool paiknes laial maa-alal ja hõlmas endast mitut teaduskonda. Nii nagu Tallinna Ülikoolil on erinevad majad Mare, Silva jne, oli seda ka Ida-Soome Ülikoolil - Futura, Borealis, Educa ja Taitola. Meie suundusime filosoofia teaduskonna majja, kus asusid keeleteaduskond, kasvatus ja psühholoogia teaduskond, erihariduse-, õpetaja koolituse ja usuõpetuse teaduskond (internetiaadress http://www2.uef.fi/fi/filtdk ).

Futura maja õppejõud tutvustasid meile oma ülikooli erinevaid õppimisvõimalusi ja teaduskondi. Kõige huvitavam oli fakt, et algklasside õpetaja on Soome üks prestiižikamaid ameteid, kuna algklasside õpetaja on armas ja tore õpetaja. Õpetajaks kandideerijate arv on 21 inimest 1 kohale ning seetõttu arvavad nad, et Soome õpetajate õpetustase on ka väga kõrge. Soome haridussüsteemis nõutav nii lasteaia kui keskkooli õpetajatel magistrikraad.

Tutvustati ka eriõpetuse õpetajate õppe võimalusi. Seejärel rääkisid meile oma ülikoolist ja õppimisest ülikooli kaks üliõpilast, näidati oma koolis tehtud töid ja õpetati meile huvitavaid mänge klassitundi või vaba aja sisustamiseks. 

Üks huvitavamaid oli mäng, kus osalejad jagati erinevate puuete vahel  ära – osad olid kurdid, osad pimedad, osad liikumispuudega ja osad ilma käteta ning kõik pidid rivistuma oma eesnime algustähe järgi A ühte rivi otsa ja V teise rivi otsa.

Mina eksisin kohe, kui hakkasin aitama „liikumispuudega“ õpilast – samas pidin ma olema ilma käteta õpilane. Tuli leida uus variant, kuidas aidata või paluda kedagi teist appi.

Teiseks mänguks anti igale rühmale üks vaip ja rühm pidi enda all oleva vaiba teist pidi keerama, ilma, et keegi maha astuks või maha kukuks vaibalt.

Peale õunasööki asusime GPS abil Papinkatu 3 asuvat koolimaja otsima, et iseseisvalt kohale jõuda.

Pealelõunaseks esinejaks oli Utra algkooli direktrissi Päivi Ikonen esinemine. Ta tutvustas meile oma kooli, Soome üldist haridussüsteemi ja vastas väga paljudele küsimustele – mis saab erivajadusega lastest kui nad saavad suureks jne.

Koju läksime pikemat teed mööda – jõe kaldaäärset mööd jalutades avanes imeline vaatepilt – päikeloojang ja laevad - pilt 13 (vaata ppt esitlus)

Õhtul ootas meid ees pidulik Soome rahvusroogade degusteerimine Lyseo comprehensive school, Koskikatu 10 ja mõnus ühisõhtu, kuhu me Mari – Liisiga ei jõudnudki, kuna me jäime mõlemad palavikku ja läksime hotelli ja pugesime teki alla.

07.10 kolmapäev

Kohtume hotelli fuajees 8.30, oleme jagatud gruppidesse, meile on loosi tahtel sattunud Utra algkool.

Kell 9.00 alustame sõitu koolide poole – ees ootab terve päev Utra koolis! Kohale jõuame Esä pereliikmete abiga, kes naise, kes poja auto peale.

Ootamas on suur ja lai kooliõu, mille vasakul pool asetseb Utra lasteaed ja paremal Utra algkool. Sisenenud majja, hämmastab mind juba trepil kohatud õpilase ja õpetaja omavaheline mõnus ja soe vestlus. 

Meid juhatatakse teisele korrusele õpetajate tuppa, mis on väga suur – siin asetsevad õpetajate garderoob, tualett ja dušširuum, väike vahendite ladu, õppevahendite riiulid ja õppevahendite paljundusmasinad, kööginurk koos mõnusa koosistumise laua ja nurgakesega. 

Seejärel ootab meid üllatus, kahe inimese peale antakse meile kaks V klassi neidu või noormeest inglise keeles maja giidiks! Lapsed  saavad ise valida, kes kellega soovivad päeva veeta, sest ees ootab neid päris raske päev. Mina satun paari itaallannast psühholoogiga ja meie giidideks on kaks toredat poissi!

Meie käest küsitakse mida soovime näha – meie mõlema sooviks on väikeklassid. Seejärel viiaksegi meid mööda maja asetsevatesse väikeklassidesse. Esimeseks väikeklassiks on III klass, kus on 8 õpilast ja peale õpetaja 4 tugispetsialisti! Õpetaja ei pööra meie sisenemisele üldse tähelepanu, ka lapsed ei tee meist eriti väljagi – istume ja jälgime tundi. Lapsed tegelevad kas tugispetsialisti juhendamisel või õpetajaga koos; klassis on väga palju erinevaid metoodilisi materjale seintel, tahvlil, laudadel ja ka põrandal. Iga klassi ja koridori seinal on klassi või kooli käitumise reeglid koos piltidega. On ka piktograafidega joonistatud kuidas käituda ja mida teha, kui sul on paha tuju jne. Selles klassis on ka kolm suurt akvaariumi, mis on terve kooli uhkus. Lapsed tunduvad väga rahulikud, kuigi klassis on väga raskete diagnoosidega lapsed koos. Jätame varsti lapsed rahus õppima ja läheme edasi.

Järgmiseks näidatakse meil kooli raamatukogu. Küsin, et kus on siis raamtukogutädi! Teda ei olegi, sest raamatukogu on lastele vaba, igaüks võib siit võtta nii palju raamatuid kui ta tahab ja toob need siis tagasi, kui raamatu läbi saab ja keegi seda ei kontrolli. Poisid ütlesid veel, et on siia toonud, kui enam ei taha ise kodus neid lugeda. Erilise uhkusega näidatakse 20 piiblit – V klassi poisid ja näitavad piibleid – kas ma olen mingil teisel planeedil!?

Järgmise tunni jooksul käime me nii võimlas, puutöökojas, tüdrukute käsitööklassis, muusiklassis ja veel paljudes klassides. Koridoris õpivad kaks vene tüdrukutirtsu koos abiõpetajaga, kelleks on noor mees, matemaatikat – lastel on päris raske oma õppetööga hakkama saada ja teha tahaks ju kõike muud peale õppimise – seepärast ka õpivad nad rahulikult koridoris mängunurgas.

Noormehed on uskumatult head tõlgid ja giidid ning tulevad toime väga raskete teemade tõlkimisega, sest eks õpetajad oskavad ikka imelikke asju küsida!

Seejärel läheme I klassi laste tiiba. Satume sinna just nende tundide alguseks – kella 10- ks. Suuremate ehk 5- 6. klasside kool algab kell 8, 3.-4 kl kell 9 ja 1.-2 kl kell 10. Kui tunnid on läbi, saavad lapsed koju minna, sest kõik lapsed elavad kooli lähedal või siis tulevad vanemad neile järele. I klassi lapsed uudistavad, kes me oleme ja miks me nende juurde tulime, mina saan lastega rääkida soome keeles ja itaallanna jutu tõlgib õpetaja lastele soome keelde. 

Seejärel saame me osaliseks nädala jumalateenistusel, sellel nädalal on vestlusringis ortodoksi kiriku õpetaja. 1.- 3 klassi lapsed on istunud maha fuajee põrandale ja kuulab vaikselt naeru kihistades preestri juttu, sest jutt on tõesti huvitav ja lastepärane, unustan ennastki suuri silmi kuulama. Usust ei räägitagi, teen lõpuks kokkuvõtte; sest meie koolides on ju kõige suurem hirm usuõpetus. Seda kardavad nii lapsed kui koolijuhid. Lapsi vaadates taban end mõttelt, et kedagi ei keelata ja ei tulegi keelata, lapsed on õnnelikud ja vabad. Sellises koolis tahaks isegi õppida ja töötadagi! 

Samas taban itaallanna ninapidi facebookist! Tema ju ei saa sõnagi aru ei kirikuõpetaja jutust ega laste omavahelisest elust, kuid vaadates, kui usinalt õpetaja talle kogu juttu püüab tõlkida – on mul tema pärast häbi.... 

Külastame veel mitut väikeklassi. Tore on kuulda, et Soomes ei ole väikeklassi suunamiseks vaja muud, kui õpetaja ja sotsiaaltöötaja soovitust koolisiseselt – et laps vajab abi ja lisatööd. Kui laps saab joone peale, võib ta tagasi oma klassi juurde minna ja keegi ei narri väikeklassi lapsi. 

Meie väikesed tõlgid näitavad meile uhkusega ka oma „ristiõpilasi“ – kuna mitmes Euroopa riigis on koolides nn ristivanemad või õpilased, s.t. vanemate klasside õpilased saavad endale väikese „ristilapse“ nooremast klassist, kellele olla toe ja nõuga abiks kooliteel.

Kõige lõpuks viidi meid ka lasteaeda, kus kasvatajad väga põhjalikult tutvustasid meile soome õppetöö erisusi. Sattusime vestlema ka sotsiaaltöötajaga tema kabinetis.

Päeva lõpuks olime päris väsinud, sest muljeid oli palju.Väsinud on ka meie väikesed tõlgid, täname neid väikese maguse kingitusega Kalevilt ja läheme mõnusale kohvile õpetajate tuppa.

Enne lahkumist tehakse meie grupist grupipilt, mida saab vaadata ka Utra kooli kodulehel ...

Kell 3 jätame kooli õpetajatega hüvasti ja asume hotelli poole tagasi sõitma.

Kell 18.30 jäähokit me vaatame ei lähe, kuna ei ole erilised hokisõbrad.

08.10 neljapäev

Päev algab kell 10.00, ometi saab natuke kauem magada!

Kell 10 on hotelli ees uhke valge buss ja asume teele Koli rahvusparki. Mägedest üles turnides on vahepeal bussi aknast päris kõhe välja vaadata, kuid peagi oleme kohal.

Meid ootab ees ronimine 336 meetri kõrgusele Koli mäe tippu, kust avaneb lummav vaade ümbrusele. Minu ronimine lõpeb kahjuks mäe tippu jõudmisega, sest astmaga tekib tugev õhupuudus ja asume nii mitmegi teisegagi tagasi alla ronima. Tuleb välja, et astmaatikuid ja õhupuudust tundjaid on enamgi.

Ootame siis teisi tugevamaid rännumehi kohalikus kohvikus, kus müüakse kohutavat kohvi ja eilseid saiakesi, kuid asjaks needki. Tutvume ka kohaliku Koli keskuse muuseumi vaatamisväärsuste ja poekesega. Kaunist loodusest saavad siiski fotod tehtud ja muljed on vapustavad.

Koli puhkekeskuse juurest alla sõites sõidame läbi ka väikesest Koli maakoolist. Koolis õpib kokku 21 õpilast ja ka õpetajaid ei ole kohapealt võtta, muusikaõpetaja sõidab kohale Joensuust. Koolis on liitklassid, kuna õpilasi on vähe. Meie külastuse päeval on pool kooli õpilastest Lapimaal projektiga seotud matkal koos osade õpetajatega. 

On tunda, et rahvas on väsinud, pooled jutustavad ja ei kuula õpetaja juttu, segades sellega ka kuulata soovijate  kuulamist. Eriti lärmakad on rumeenlased, keda viimastel päevadel lausa keelatakse ja kõssitatakse, et nad laseksid teistel kuulata. Nii jääbki info poolikuks!

Kodutee tundub alati lühemana, kuigi päev on olnud jälle pikk ja koju jõuame kella kolmeks.

Kell 18.30 saame kokku jälle hotelli fuajees, et sõita Polar Bear klubisse. Käes on viimane ühisüritus ja tunded on laes. Saame lähemalt tuttavaks Portugali, Kreeka ja Iirimaa õpetajate.

Kutsume neid endile külla ja oleme ka ise vastu kutsutud. Oleks imeline näha ja kuulda, kuidas käib koolielu ka nii kaugel nagu on seda Portugal ja Kreeka.

Kui meie eestlased kahekesi ülejäänute elevuse üle – sauna ja järve mineku üle ainult muhelesime, siis olid enamuses soojemate maade esindajad sellisest võimalusest lausa ekstaasis. Tehti üksteisest pilte ja filmiti seda eksootikat nii saunalaval kui järvekaldal.

Kui me teistele siis selgeks tegime, et meil on omal kodus samasugune saun – kuigi ilma järveta, siis oli imestus veel suurem. Kuidas endal kodus? Ja kas te käite siis iga päev niimoodi saunas, mis seal veel tehakse jne jne.

Õhtu oli tore ja lähendav, mõnus oli koos juttu vesta, grillvorsti süüa ja soome õlut peale rüübata ning mõelda, et eesti õlu on ikka parem! Vaikselt tekkis koduigatsus!

See õhtu lõppes päris hilja, kellel isu täis sai, see sai ka koju ehk hotelli viidud!

Aitäh Esä perele jällegi!

09.10 reede

Viimane päev, kas tõesti viimane päev! Miks küll see aeg nii meeletult kiiresti lendab.

Kell 8 hakkame kõndima koos Mari-Liisiga kooli poole, oleme enne seda ära andnud hotelli võtmed ja kohvri paigutanud pagasihoidu.

Jõuame kohale esimesena. Oleme veidi pabinas, mina eriti – sest meie kord on ju esineda. Peame tutvustama oma riiki, meie haridussüsteemi ja oma kooli. Mina olen eriti närvis, kuna häbenen oma kehva inglise keelt.

Esinemata on 5 viimast riiki, esimesena alustab Türgi, siis Portugal, Itaalia, Eesti ja Prantsusmaa. Veidi kahju on see, et viimasel päeval on tähelepanuhäiretega tegelevate õpetajate tähelepanu ka praktiliselt nulli lähedane. Esineme ära ja meile küsimusi ei esitatagi. Oleme isegi veidi kurvad.

Kell 12 hakatakse kätte andma projekti lõpetamise diplomeid, mille ümber on ilusad kaaned meie Koli reisist ja pildist mäe tipus. Hüvastijätt on kõige raskem, vahetame telefoni numbreid ja meiliaadresse, loodame südamest veel kohtuda ja lähemegi lõpuks lahku!

Kella kaheks jõuame tagasi hotelli, ootame fuajees ja saadame grupp grupi järel kas rongile või lennukile. Mari –Liis sõidab ära kell 4, minul on oodata veel 5 tundi. 

Ooteaeg möödub väga huvitavalt, hotelli saabuvad järgmise õhtu esinejad. Olen igal õhtul telerist vaadanud Soome TV-d ja seal on esinenud vanemad soome lauljad, nüüd aga näen neid kõiki koos oma ansamblitega saabumas hotelli. See on omaette elamus.

Ühel momendil saabuvad hotelli naine ja mees, mees istub minu kõrvale fuajee tugitooli ja naine tiirutab tema ümber. Meie kõrvale istub ka mees süntesaatoriga. Järsku hakkab naine laulma Carmeni aariat! Tunne on nagu filmis, ma ei usu oma silmi ega kõrvu, kus ma olen ja mis toimub. Naine laulab ära oma laulu, seejärel veel ühe soomekeelse laulu, mees tõuseb püsti, võtab naisel käe alt kinni ja mõlemad sammuvad hotelli lifti poole. Nagu poleks kõike seda olnudki hetk tagasi!

Õhtu venib edasi, lähen veel kord linna poodi, et aeg liiguks kiiremine. Tagasiteel tahab külm läbi jope pugeda naha alla ja sellestki läbi puhuda. Külm on terav ja jäine! Käes  on soome sügis! Laplane ei pane veel mütsigi pähe!

Lõpuks ometi viib väike mikrobuss mind lennujaama poole, olen ainuke reisija. Lennuki väljasõiduni on 60 minutit, buss aga alles tiirutab linna vahel. Kuid kuna bussijuht, noor neiu on väga enesekindel ja rahulik, siis sunnin ennastki rahulikuks. Lõpuks paistab teeviit lennujaama. Oleme kohal! Lennujaam meenutab veidi Rakvere bussijaama, pisike ja hubane. Olen tollist läbi, ootame lennukit. Lennuk maandub lõpuks, inimesed tulevad maha ja lõpuks algab peale minek. Oleme juba 8 minutit ajagraafikust maas, aga soomlaste rahulikkus on kadestamist väärt. Lõpuks oleme õhus ja reis algab K O J U!

Järgmisel hommikul kell 2 olengi kodus, oma kodus, oma voodis!

Aitäh Piia ja Kuusalu kool selle elamuse eest!

Tiina Tursman

Õpirände slaidid 1 

Õpirände slaidid 2