Koolituse korraldaja on pikaaegsete kogemustega organisatsioon
EduKarjala.
****
04.10 pühapäev -
saabumine
Lennud Tallinn – Helsingi ja Helsingi – Joensuu edenesid
hästi, kuigi veidi oli hirmu ka, elus alles teist korda lennata.
Joensuu lennujaam oli küll miniatuurne! Kotid kohvrid käes,
suundusime oodatud – loodetud bussi peale. Bussiks osutus väike 9-kohaline
mikrobuss, mis oli (arvata võib, et meie kursusekaaslasi) täis ja meie Mari-Liis´iga
jäime maha! Kuidas edasi, kuidas saab linna? Otsustasime riskida ja võtta takso
– 30 euri, esimene väljaminek!
Hotellis algasid seiklused – uksekaardid käes, suundusime
lifti, aga lift ei liigu. Selgus, et liftiga sõitmiseks tuleb sisestada
toakaart. Õnnelikult numbritoas, saame puhata kuni õhtuse kohtumiseni.
Kell 21.00 kohtusime all fuajees kursuse juhi Esä Räty´ga.
Kohal oli umbes 10-15 inimest maksimaalselt. Tutvusime üksteisega ja saime
juhised, kuidas homne päev algab.
05.10
esmaspäev Joensuus
9.30 kogunesime all fuajees ja hakkasime Esä
juhatusel jalgsi läbi linna koolituspaigani minema. Koolitus algas kell 10.00 Papinkatu
3,
Yhteiskoulu upper secondary school, II korrusel, arvutiklassis.
Lauad olid asetatud ruumis väikestesse ringidesse ja igaüks
pidi leidma oma nime õigest kohast. Meie lauas olid koos õpetajad Islandilt,
Rumeeniast, Sloveeniast, Transilvaaniast ja mina Eestist. Paari sõnaga pidime
tutvustama ennast, kust me oleme, kes me oleme, millises koolis õpetame ja keda
õpetame.
Seejärel tutvustas Esä Räty meile ennast, meie projekti,
Soome haridussüsteemi ning peale lõunapausi tehti meile ekskursioon mööda
koolimaja. Kuna kool oli avatud peale remonti 2 nädalat tagasi, siis oli
koolimaja muljetavaldavalt puhas, värske ja väga hästi tehniliste vahendite
sisustatud. Imestasime koolimajas valitseva haudvaikuse üle – sel nädalal
toimusid koolis testid ( eksamid?) ja peale testide sooritamist võisid õpilased
minna koju.
14.15 – 17.30 tutvustasid erinevate maade esindajad oma
maad, koolisüsteemi, oma kooli ja paljudel olid ka videod oma koolist. Kahju
oli sellest, et esitlused toimusid väga kiiresti ja vuristades ning igaüks
vastavalt oma keeleoskusele. Oleks tahtnud rohkem kuulata ja küsimusi esitada,
kuid esinejad mõtlesid vist ainult ühele – saaks rutem kaelast ära! Mina
otsustasin esinemise lükata järgmisele päevale, et saaks oma esinemist ja
keeleoskust veidi lihvida.
Kell 18.00 kogunesime õpetajate majja Joensuus, kus ootasid
meid ees Joensuu õpetajad koos plakatite ja õhupallidega. Üheskoos kõndisime
turu platsile, kus ootas suur furgoonauto koos väikese puhkpilliorkestri ja
lauljaga. Toimus õpetajate päeva puhuks korraldatud meeleolukas ühislaulmine ja
seejärel läksime kõik koos tagasi õpetajate majja, kus toimus õpetajate päeva
tähistamine.
Esimese päeva õhtuks oli pea nii paks, et ei saanud enam
aru, kas peab rääkima inglise, eesti või soome keelt. Minu jaoks oli esimene
päev kohutav katsumus, kuna minu inglise keel oli alles uinuvas olekus!
06.10 teisipäev
Joensuus
8.35 kogunesime jälle all fuajees ning alustasime sõitu
Joensuus asuvasse Ida-Soome Ülikooli (
Itä-Suomen Yliopisto) (Programm: Research of
special education. Day in University of Eastern Finland special education
research unit).
Ülikool paiknes laial maa-alal ja hõlmas endast mitut teaduskonda.
Nii nagu Tallinna Ülikoolil on erinevad majad Mare, Silva jne, oli seda ka
Ida-Soome Ülikoolil - Futura, Borealis, Educa ja Taitola. Meie suundusime
filosoofia teaduskonna majja, kus asusid keeleteaduskond, kasvatus ja
psühholoogia teaduskond, erihariduse-, õpetaja koolituse ja usuõpetuse
teaduskond (internetiaadress
http://www2.uef.fi/fi/filtdk
).
Futura maja õppejõud tutvustasid meile oma ülikooli
erinevaid õppimisvõimalusi ja teaduskondi. Kõige huvitavam oli fakt, et
algklasside õpetaja on Soome üks prestiižikamaid ameteid, kuna algklasside
õpetaja on armas ja tore õpetaja. Õpetajaks kandideerijate arv on 21 inimest 1 kohale
ning seetõttu arvavad nad, et Soome õpetajate õpetustase on ka väga kõrge. Soome
haridussüsteemis nõutav nii lasteaia kui keskkooli õpetajatel magistrikraad.
Tutvustati ka eriõpetuse õpetajate õppe võimalusi. Seejärel
rääkisid meile oma ülikoolist ja õppimisest ülikooli kaks üliõpilast, näidati
oma koolis tehtud töid ja õpetati meile huvitavaid mänge klassitundi või vaba
aja sisustamiseks.
Üks huvitavamaid oli mäng, kus osalejad jagati erinevate
puuete vahel ära – osad olid kurdid,
osad pimedad, osad liikumispuudega ja osad ilma käteta ning kõik pidid
rivistuma oma eesnime algustähe järgi A ühte rivi otsa ja V teise rivi otsa.
Mina eksisin kohe, kui hakkasin aitama „liikumispuudega“
õpilast – samas pidin ma olema ilma käteta õpilane. Tuli leida uus variant,
kuidas aidata või paluda kedagi teist appi.
Teiseks mänguks anti igale rühmale üks vaip ja rühm pidi
enda all oleva vaiba teist pidi keerama, ilma, et keegi maha astuks või maha
kukuks vaibalt.
Peale õunasööki asusime GPS abil Papinkatu 3 asuvat
koolimaja otsima, et iseseisvalt kohale jõuda.
Pealelõunaseks esinejaks oli Utra algkooli direktrissi Päivi
Ikonen esinemine. Ta tutvustas meile oma kooli, Soome üldist haridussüsteemi ja
vastas väga paljudele küsimustele – mis saab erivajadusega lastest kui nad
saavad suureks jne.
Koju läksime pikemat teed mööda – jõe kaldaäärset mööd
jalutades avanes imeline vaatepilt – päikeloojang ja laevad - pilt 13 (vaata ppt esitlus)
Õhtul ootas meid ees pidulik Soome rahvusroogade
degusteerimine Lyseo comprehensive school, Koskikatu 10 ja mõnus ühisõhtu, kuhu
me Mari – Liisiga ei jõudnudki, kuna me jäime mõlemad palavikku ja läksime
hotelli ja pugesime teki alla.
07.10
kolmapäev
Kohtume hotelli fuajees 8.30, oleme jagatud
gruppidesse, meile on loosi tahtel sattunud Utra algkool.
Kell 9.00 alustame sõitu koolide poole – ees ootab
terve päev Utra koolis! Kohale jõuame Esä pereliikmete abiga, kes naise, kes
poja auto peale.
Ootamas on suur ja lai kooliõu, mille vasakul pool
asetseb Utra lasteaed ja paremal Utra algkool. Sisenenud majja, hämmastab mind
juba trepil kohatud õpilase ja õpetaja omavaheline mõnus ja soe vestlus.
Meid
juhatatakse teisele korrusele õpetajate tuppa, mis on väga suur – siin asetsevad
õpetajate garderoob, tualett ja dušširuum, väike vahendite ladu, õppevahendite
riiulid ja õppevahendite paljundusmasinad, kööginurk koos mõnusa koosistumise
laua ja nurgakesega.
Seejärel ootab meid üllatus, kahe inimese peale
antakse meile kaks V klassi neidu või noormeest inglise keeles maja giidiks!
Lapsed saavad ise valida, kes kellega
soovivad päeva veeta, sest ees ootab neid päris raske päev. Mina satun paari
itaallannast psühholoogiga ja meie giidideks on kaks toredat poissi!
Meie käest küsitakse mida soovime näha – meie mõlema
sooviks on väikeklassid. Seejärel viiaksegi meid mööda maja asetsevatesse
väikeklassidesse. Esimeseks väikeklassiks on III klass, kus on 8 õpilast ja
peale õpetaja 4 tugispetsialisti! Õpetaja ei pööra meie sisenemisele üldse
tähelepanu, ka lapsed ei tee meist eriti väljagi – istume ja jälgime tundi.
Lapsed tegelevad kas tugispetsialisti juhendamisel või õpetajaga koos; klassis
on väga palju erinevaid metoodilisi materjale seintel, tahvlil, laudadel ja ka
põrandal. Iga klassi ja koridori seinal on klassi või kooli käitumise reeglid
koos piltidega. On ka piktograafidega joonistatud kuidas käituda ja mida teha,
kui sul on paha tuju jne. Selles klassis on ka kolm suurt akvaariumi, mis on
terve kooli uhkus. Lapsed tunduvad väga rahulikud, kuigi klassis on väga
raskete diagnoosidega lapsed koos. Jätame varsti lapsed rahus õppima ja läheme
edasi.
Järgmiseks näidatakse meil kooli raamatukogu. Küsin,
et kus on siis raamtukogutädi! Teda ei olegi, sest raamatukogu on lastele vaba,
igaüks võib siit võtta nii palju raamatuid kui ta tahab ja toob need siis
tagasi, kui raamatu läbi saab ja keegi seda ei kontrolli. Poisid ütlesid veel,
et on siia toonud, kui enam ei taha ise kodus neid lugeda. Erilise uhkusega
näidatakse 20 piiblit – V klassi poisid ja näitavad piibleid – kas ma olen
mingil teisel planeedil!?
Järgmise tunni jooksul käime me nii võimlas,
puutöökojas, tüdrukute käsitööklassis, muusiklassis ja veel paljudes klassides.
Koridoris õpivad kaks vene tüdrukutirtsu koos abiõpetajaga, kelleks on noor
mees, matemaatikat – lastel on päris raske oma õppetööga hakkama saada ja teha
tahaks ju kõike muud peale õppimise – seepärast ka õpivad nad rahulikult
koridoris mängunurgas.
Noormehed on uskumatult head tõlgid ja giidid ning
tulevad toime väga raskete teemade tõlkimisega, sest eks õpetajad oskavad ikka
imelikke asju küsida!
Seejärel läheme I klassi laste tiiba. Satume sinna
just nende tundide alguseks – kella 10- ks. Suuremate ehk 5- 6. klasside kool
algab kell 8, 3.-4 kl kell 9 ja 1.-2 kl kell 10. Kui tunnid on läbi, saavad
lapsed koju minna, sest kõik lapsed elavad kooli lähedal või siis tulevad
vanemad neile järele. I klassi lapsed uudistavad, kes me oleme ja miks me nende
juurde tulime, mina saan lastega rääkida soome keeles ja itaallanna jutu tõlgib
õpetaja lastele soome keelde.
Seejärel saame me osaliseks nädala
jumalateenistusel, sellel nädalal on vestlusringis ortodoksi kiriku õpetaja. 1.-
3 klassi lapsed on istunud maha fuajee põrandale ja kuulab vaikselt naeru
kihistades preestri juttu, sest jutt on tõesti huvitav ja lastepärane, unustan
ennastki suuri silmi kuulama. Usust ei räägitagi, teen lõpuks kokkuvõtte; sest
meie koolides on ju kõige suurem hirm usuõpetus. Seda kardavad nii lapsed kui koolijuhid.
Lapsi vaadates taban end mõttelt, et kedagi ei keelata ja ei tulegi keelata,
lapsed on õnnelikud ja vabad. Sellises koolis tahaks isegi õppida ja töötadagi!
Samas taban itaallanna ninapidi facebookist! Tema ju ei saa sõnagi aru ei
kirikuõpetaja jutust ega laste omavahelisest elust, kuid vaadates, kui usinalt
õpetaja talle kogu juttu püüab tõlkida – on mul tema pärast häbi....
Külastame veel mitut väikeklassi. Tore on kuulda, et
Soomes ei ole väikeklassi suunamiseks vaja muud, kui õpetaja ja sotsiaaltöötaja
soovitust koolisiseselt – et laps vajab abi ja lisatööd. Kui laps saab joone
peale, võib ta tagasi oma klassi juurde minna ja keegi ei narri väikeklassi
lapsi.
Meie väikesed tõlgid näitavad meile uhkusega ka oma
„ristiõpilasi“ – kuna mitmes Euroopa riigis on koolides nn ristivanemad või
õpilased, s.t. vanemate klasside õpilased saavad endale väikese „ristilapse“
nooremast klassist, kellele olla toe ja nõuga abiks kooliteel.
Kõige lõpuks viidi meid ka lasteaeda, kus kasvatajad
väga põhjalikult tutvustasid meile soome õppetöö erisusi. Sattusime vestlema ka
sotsiaaltöötajaga tema kabinetis.
Päeva lõpuks olime päris väsinud, sest muljeid oli
palju.Väsinud on ka meie väikesed tõlgid, täname neid väikese maguse
kingitusega Kalevilt ja läheme mõnusale kohvile õpetajate tuppa.
Enne lahkumist tehakse meie grupist grupipilt, mida saab vaadata ka Utra kooli kodulehel ...
Kell 3 jätame kooli õpetajatega hüvasti ja asume
hotelli poole tagasi sõitma.
Kell 18.30 jäähokit me vaatame ei lähe, kuna ei ole
erilised hokisõbrad.
08.10
neljapäev
Päev algab kell 10.00, ometi saab natuke kauem
magada!
Kell 10 on hotelli ees uhke valge buss ja asume
teele Koli rahvusparki. Mägedest üles turnides on vahepeal bussi aknast päris
kõhe välja vaadata, kuid peagi oleme kohal.
Meid ootab ees ronimine 336 meetri kõrgusele Koli
mäe tippu, kust avaneb lummav vaade ümbrusele. Minu ronimine lõpeb kahjuks mäe
tippu jõudmisega, sest astmaga tekib tugev õhupuudus ja asume nii mitmegi
teisegagi tagasi alla ronima. Tuleb välja, et astmaatikuid ja õhupuudust
tundjaid on enamgi.
Ootame siis teisi tugevamaid rännumehi kohalikus
kohvikus, kus müüakse kohutavat kohvi ja eilseid saiakesi, kuid asjaks needki. Tutvume
ka kohaliku Koli keskuse muuseumi vaatamisväärsuste ja poekesega. Kaunist
loodusest saavad siiski fotod tehtud ja muljed on vapustavad.
Koli puhkekeskuse juurest alla sõites sõidame läbi
ka väikesest Koli maakoolist. Koolis õpib kokku 21 õpilast ja ka õpetajaid ei
ole kohapealt võtta, muusikaõpetaja sõidab kohale Joensuust. Koolis on liitklassid,
kuna õpilasi on vähe. Meie külastuse päeval on pool kooli õpilastest Lapimaal
projektiga seotud matkal koos osade õpetajatega.
On tunda, et rahvas on väsinud, pooled jutustavad ja
ei kuula õpetaja juttu, segades sellega ka kuulata soovijate kuulamist. Eriti lärmakad on rumeenlased, keda
viimastel päevadel lausa keelatakse ja kõssitatakse, et nad laseksid teistel
kuulata. Nii jääbki info poolikuks!
Kodutee tundub alati lühemana, kuigi päev on olnud
jälle pikk ja koju jõuame kella kolmeks.
Kell 18.30 saame kokku jälle hotelli fuajees, et
sõita Polar Bear klubisse. Käes on viimane ühisüritus ja tunded on laes. Saame
lähemalt tuttavaks Portugali, Kreeka ja Iirimaa õpetajate.
Kutsume neid endile külla ja oleme ka ise vastu
kutsutud. Oleks imeline näha ja kuulda, kuidas käib koolielu ka nii kaugel nagu
on seda Portugal ja Kreeka.
Kui meie eestlased kahekesi ülejäänute elevuse üle –
sauna ja järve mineku üle ainult muhelesime, siis olid enamuses soojemate maade
esindajad sellisest võimalusest lausa ekstaasis. Tehti üksteisest pilte ja
filmiti seda eksootikat nii saunalaval kui järvekaldal.
Kui me teistele siis selgeks tegime, et meil on omal
kodus samasugune saun – kuigi ilma järveta, siis oli imestus veel suurem.
Kuidas endal kodus? Ja kas te käite siis iga päev niimoodi saunas, mis seal
veel tehakse jne jne.
Õhtu oli tore ja lähendav, mõnus oli koos juttu
vesta, grillvorsti süüa ja soome õlut peale rüübata ning mõelda, et eesti õlu
on ikka parem! Vaikselt tekkis koduigatsus!
See õhtu lõppes päris hilja, kellel isu täis sai,
see sai ka koju ehk hotelli viidud!
Aitäh Esä perele jällegi!
09.10
reede
Viimane päev, kas tõesti viimane päev! Miks küll see
aeg nii meeletult kiiresti lendab.
Kell 8 hakkame kõndima koos Mari-Liisiga kooli
poole, oleme enne seda ära andnud hotelli võtmed ja kohvri paigutanud
pagasihoidu.
Jõuame kohale esimesena. Oleme veidi pabinas, mina
eriti – sest meie kord on ju esineda. Peame tutvustama oma riiki, meie
haridussüsteemi ja oma kooli. Mina olen eriti närvis, kuna häbenen oma kehva inglise
keelt.
Esinemata on 5 viimast riiki, esimesena alustab
Türgi, siis Portugal, Itaalia, Eesti ja Prantsusmaa. Veidi kahju on see, et
viimasel päeval on tähelepanuhäiretega tegelevate õpetajate tähelepanu ka
praktiliselt nulli lähedane. Esineme ära ja meile küsimusi ei esitatagi. Oleme
isegi veidi kurvad.
Kell 12 hakatakse kätte andma projekti lõpetamise
diplomeid, mille ümber on ilusad kaaned meie Koli reisist ja pildist mäe tipus.
Hüvastijätt on kõige raskem, vahetame telefoni numbreid ja meiliaadresse,
loodame südamest veel kohtuda ja lähemegi lõpuks lahku!
Kella kaheks jõuame tagasi hotelli, ootame fuajees
ja saadame grupp grupi järel kas rongile või lennukile. Mari –Liis sõidab ära
kell 4, minul on oodata veel 5 tundi.
Ooteaeg möödub väga huvitavalt, hotelli saabuvad
järgmise õhtu esinejad. Olen igal õhtul telerist vaadanud Soome TV-d ja seal on
esinenud vanemad soome lauljad, nüüd aga näen neid kõiki koos oma ansamblitega
saabumas hotelli. See on omaette elamus.
Ühel momendil saabuvad hotelli naine ja mees, mees
istub minu kõrvale fuajee tugitooli ja naine tiirutab tema ümber. Meie kõrvale
istub ka mees süntesaatoriga. Järsku hakkab naine laulma Carmeni aariat! Tunne
on nagu filmis, ma ei usu oma silmi ega kõrvu, kus ma olen ja mis toimub. Naine
laulab ära oma laulu, seejärel veel ühe soomekeelse laulu, mees tõuseb püsti,
võtab naisel käe alt kinni ja mõlemad sammuvad hotelli lifti poole. Nagu poleks
kõike seda olnudki hetk tagasi!
Õhtu venib edasi, lähen veel kord linna poodi, et
aeg liiguks kiiremine. Tagasiteel tahab külm läbi jope pugeda naha alla ja
sellestki läbi puhuda. Külm on terav ja jäine! Käes on soome sügis! Laplane ei pane veel mütsigi
pähe!
Lõpuks ometi viib väike mikrobuss mind lennujaama
poole, olen ainuke reisija. Lennuki väljasõiduni on 60 minutit, buss aga alles
tiirutab linna vahel. Kuid kuna bussijuht, noor neiu on väga enesekindel ja
rahulik, siis sunnin ennastki rahulikuks. Lõpuks paistab teeviit lennujaama.
Oleme kohal! Lennujaam meenutab veidi Rakvere bussijaama, pisike ja hubane.
Olen tollist läbi, ootame lennukit. Lennuk maandub lõpuks, inimesed tulevad maha
ja lõpuks algab peale minek. Oleme juba 8 minutit ajagraafikust maas, aga
soomlaste rahulikkus on kadestamist väärt. Lõpuks oleme õhus ja reis algab K O
J U!
Järgmisel hommikul kell 2 olengi kodus, oma kodus,
oma voodis!
Aitäh Piia ja Kuusalu kool selle elamuse eest!
