Tuesday, February 27, 2018

Ateena - Maailm on meie klassiruum (25.02-27.02)

25. veebruar
Hommikul asusid Tallinnast teele kaks reisiselli. Ees ootas pikk lend Tallinnast Münchenisse, sealt Ateenasse ja lõpuks Pireusesse. Lend läks hästi ja nüüd ootamas põnev koolitusnädal.  Ateena on  Euroopa kultuuri häll. Linnas ja tema eeslinnades elab üsna suur osa Kreeka rahvastikust - 2 miljonit inimest. Siin on palju ühesuguseid maju, mäenõlvadel kasvavad oliivipuud ja tänavaid ääristavad mandariinipuud. Viimaste viljad kogutakse kokku ja tehakse marmelaadiks. Siin on soe, pluss 17, aga kreeklastel on talv ja vilets ilm. Kui Ateenas vihma sajab, on see katastroof, liiklus seisab, elu seisab.

Pireus, kus me peatume on Ateena eeslinn. Kunagi oli kaks eraldi linna- Ateena ja Pireus,  aja jooksul kasvasid ühte. Pireus on sadamalinn, ülikoolilinn. Siin elab umbes 200 000 inimest.

Ateena panoraam


26. veebruar
Täna oli loengupäev. Õppisime, kuidas muuta muuseumitund huvitavaks, kuidas panna noored muuseume armastama. Avastamine on muuseumiõppe võtmesõna. Neli asja, mis teevad muuseumi külastajale põnevaks: saab puudutada, tunnetada, reageerida ja  seostada endaga. Tänapäeval ei piisa ainult eemalt vaatamisest, tänapäeva inimene tahab kogemust. Meile anti kodune ülesanne. Nädala jooksul tuleb kõike vaadata, puudutada ja ahmida endasse, teha märkmeid ja kirjeldada oma emotsioone. Ülesanded käes, läksime Pireust avastama. Põnev.

Kell seitse õhtul oli õhtusöök kogu grupile. Saime maitsta erinevaid mereande ja  Kreeka rahvustoite. Saime omavahel tuttavaks ning rääkida maast ja ilmast (otseses mõttes). Koolitusel osaleb kaks rootslast, neli leedulast, taanlane, Küprose kreeklane, hispaanlane ja kolm eestlast. Südaööl jalutasime sadamas.

Pireus sadam

Kaugelt paistab kuulus Ateena akropol

Te mäletate, aga minul on



27. veebruar
Täna oli jälle tore päev. Nägime Kreeka rahvusraamatukogu, rahvusooperit, vaatasime pilvepiirilt alla Ateenale.
Rahvusraamatukogu oli nii uus, et seda pole veel jõutud kasutusele võtta. Kreeklasedki tulid alles suurte gruppidena oma uut imet kaema. Suur on see tõesti ja modernne.Viis korrust, mis raamatuid paksult täis, aga ooperimajale jääb alla. Ooperimaja on tõesti vägev. See valmis 2016. aastal. Suur saal, kus on iga detail läbi mõeldud, mitte midagi pole jäetud juhuse hooleks. Värvid, ehitusmaterjalid, toolid, prožektorid, tõlkemonitorid, absoluutselt kõik paigas. Meenutab amfiteatrit ja milline akustika! Harjutusruumidki on helikindlad, avarad ja mugavad. Küll oleks tore, kui saaks pakkida selle maja kaasa ja tuua Eestisse Estoniale kingituseks.

Pärastlõunal külastasime merikilpkonnade varjupaika. Seal tehakse vabatahtlikena palju tööd, et päästa neid haruldasi loomakesi. Emaskilpkonnad käivad munemas ainult Zakynthose saarel, kuigi Kreekal on palju saari. Igast tuhandest merikilpkonnast saab täiskasvanuks ainult üks. Täiskasvanud merikilpkonnal (umbes 20- aastane) on looduses vaenlasi vähe. Kõige suurem vaenlane on inimene, kes oma kalapaadiga teda vigastab või risustab merd. Vabatahtlikuna võib töötada igaüks, kes 16 aastat vana ja saab olla vähemalt ühe kuu merikilpkonnade päralt. Kohalikud noored käivad taskuraha eest mune valvamas ja imeväikseid kilpkonnalapsi merre aitamas. Iga abikäsi on teretulnud.


Kreeka Rahvusraamatukogu
Kreeka Rahvusraamatukogu
Rahvusooperi viiendal rõdul


Rahvusooperi esireas
Siin harjutavad sümfoonikud

Minimalistlik SNFCC



Kõik, mida kilpkonnad kahjuks sisse söövad

Üks patsientidest

No comments:

Post a Comment